Mis vahe on Peetrusel, Kaljul, kaljul ja Kaljol?
Kui ma küsiksin: miks on igal inimesel oma nimi? saaksin küllap paljudelt vastuse: asi, mida küsida! Kuidas me saaksime muidu inimeste vahel vahet teha? Ent siis küsiksin edasi: kas nimes ei peitu midagi enamat?
Tuletagem meelde: kui perekonda sünnib laps, otsime talle nime. Vanemad ja sugulased peavad nõu, võrdlevad ja valivad ning annavad uuele maailmakodanikule lõpuks nime, mis näib neile kõige ilusam, kõige sobivam. Nende jaoks on sel nimel oma tähendus, nad teavad, kuidas ja miks nad lapsele just selle nime andsid. Mäletan, et minugi sugulased on mitu korda minu poole pöördunud nõuküsimisega: missugust nime sina soovitaksid? Võibolla on teiegi käest samuti küsitud, armsad kuulajad, võibolla olete mõnikord isegi imestanud, kui sobiva nime leidmine võttis õige kaua aega? Igatahes võime julgesti ütelda, et inimesed peavad mõnda nime teistest ilusamaks ja sobivamaks.
Kristlastel on vana komme anda lapsele mõne pühaku nimi, kes oleks talle eeskujuks ja kaitsjaks eluteel. Kuid võib arutada ka nii: miks ei peaks üks Issanda aastal 1996 sündinud laps ise pühakuks saama, nii et tema nime antakse teistele eeskujuks ja kaitsjaks? Nii
või teisiti, nimi saab valitud ja ristimise pidulikkuse puhul hingekirja kantud. Seda hüüavad kristlased siis ka ristinimeks.
Meie ei ole ainsad, kes nimesid panevad: Piiblis loeme sageli, et Jumal annab inimeseleuue nime. Esimesed uue nime saajad on seal äravalitud rahva esivanemad, Aabram ja Saara. Piibel ütleb ka, et Jumala antud uus nimi tähendab alati midagi. Kui näiteks see nimi, mille Aabram oma vanematelt sai, tähendas Kõrge isa, siis Jumala antud uus nimiAabraham tähendas Hulga isa — pidi ju temast Looja tahtel saama “paljude rahvaste isa.” nagu loeme 1. Moosese raamatu 17. peatükis.
Täna tahaksin peatuda ühe väga tuttava nime juures, mille Jeesus oma apostlile annab: Peetrus. Kas sellel nimel on eriline tähendus ja kui, siis missugune?
Peetruse uue nime lugu seisab Matteuse evangeeliumi 16. peatükis ja seal loeme nii:
Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad ütlesid: “Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised — Eelia, teised aga Jeremia või ühe prohvetitest.”
Tema küsis neilt: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” Jeesus aga vastas talle: Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Mina aga ütlen sulle: sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu.
Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti seod maa peal, on ka taevas lahti seotud. Siis ta kinnitas jüngritele, et nad kellelegi ei ütleks, et tema ongi Kristus.
Küllap eestlasest lugejad on tänapäevani pead murdnud, mis seos võiks olla Peetrusel ja kaljul. Kui Jeesus ütleb: “Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan,” siis see nimi Peetrus peaks nagu ikka tähendama mingisugust väga kindlat alust, või kuidas?
Selgusele jõudmiseks tuletagem kõigepealt meelde, et Jeesuse ja apostlite emakeeleks oli aramea keel. Piiblist leiame ka Siimoni uue nime arameakeelse kuju Keefas, mida tarvitab sageli apostel Paulus, näiteks Galaatia kirja esimeses peatükis. Sõna kefá tähendab aga aramea keeles kaljut. Ilmselt oli siin juba alguses tegemist sõnamänguga, mis tõlgiti sellisena ka kreeka keelde (selles keeles on Uus Testament kirja pandud): Pétros – pétra.Sõnamängu annavad hästi edasi ka tõlked ladina keelde (Petrus – petra) ja selle sugulaskeeltesse (näit. prantsuse Pierre pierre ja itaalia Pietro pietra). Kui aga ingliskeelne tõlge tarvitab sõnapaari Peter — rock, vajab lugeja selgitust. Täpselt nagu eestlanegi.
Piibliteadlastel on ammugi välja uuritud, et seda nime ei olnud ei aramea ega kreeka keeles isikunimena varem kasutusel. Tuleb arvata, et Jeesus leiutas selle uue nime, mis sobib kaljukindlale inimesele. Ning andis uue nime sõnamängu kujul, mis pidi kõigile hästi meelde jääma.
Kas ei saaks seda sõnamängu ka eesti keeles edasi anda. Saab küll, sest meil on olemas sobiv eesnimi: Kaljo. Võime niisiis tõlkida: “Sina oled Kaljo ja selle kalju peale ehitan mina oma Kiriku.”
Miks siis mitte nii tõlkidagi, s.t. igal pool, kus Piiblis esineb nimi Peetrus, asendada see nimega Kaljo? See kõlaks aga küll päris pentsikult, sest nimega Peetrus oleme nii ära harjunud. Ja kas ei tuleks siis Peetruse ja Pauluse asemel lugeda Kaljo ja Väike? Nimi Paulus tähendab ju väike. Meil on kõnekäänd Saulusest sai Paulus; kuidas kõlaksSaulusest sai Väike? Või kas sooviksime lugeda Aabrahami asemel Hulga isa? Ei, jäägem parem Peetruse juurde — aga võtkem teatavaks, et see nimi tähendab sama mis meie Kaljo. Meie viimases, 1995. a. ilmunud tõlkes seisabki märkus: “Nimi Peetrus (kreekaPetros) tuleneb sõnast petra ,kalju’.” Seda väikest märkust oleksime ammugi vajanud, tore on, kui see nüüd kavatsetavasse parandatud piiblitõlkesse sisse võetakse.
Võiks öelda, et Jeesus andis Siimonile uue nime alles pärast seda, kui Siimon oli Jeesuse õige nime ära tunnud ja välja öelnud: “Sina oled Kristus!” Jälle on meil vaja meelde tuletada, et evangeeliumid on kirja pandud kreeka keeles. Meile tuntud nimi Kristus tuleb kreeka sõnast hristós, mis tähendab: võitud mees. Kreeka hristós on aga omakorda täpne tõlge aramea sõnast mšiha, mida pidi tarvitama Siimon, kes andis selle tunnistuse oma emakeeles, aramea keeles. Siit oleme saanud eesti keeles kasutatava sõna Messias, mis tähendab seda Jumala võitud meest, keda Vana Testamendi rahvas ootas kui päästjat ja õnnistegijat. Kõlab veidi keeruline, eks ole? Korrakem siis: võitud mees on aramea keelesmšiha, kreeka keeles hristos. eesti keeles ka Kristus ja Messias. Sisuliselt tähendavad kõik need nimed ühte: Jumala poolt salvitud meest, keda äravalitud rahvas ootas juba aastasadu kui oma päästjat ja õnnistegijat.
Täna võtsime lähema vaatluse alla Piiblis leiduvate nimede tähenduse, sest see aitab meid kuuldud evangeeliumi paremini mõista. Kuid selles evangeeliumis leidub palju rohkem üllatavat, ütleksin isegi: kohutavat. Kas tõesti võib Jeesus anda ühele lihtsale inimesele nii suure väe ja võimu, et kõik, mis see maa peal otsustab, kehtib ka taevas? Nii seisab küll kirjas, kuid ikkagi — seda pole kerge uskuda. Siin tuleb meil meelde tuletada, et Luuka evangeeliumi 22.-ses peatükis ütleb Jeesus Peetrusele: “Aga mina olen sinu pärast Jumalat anunud, et sinu usk otsa ei saaks.” See aitab meid edasi: jah, kui Jeesuse eriline abi on Peetrusega, siis suudab ta küll olla kindel nagu kalju. Olgugi et Peetrus jäi ikkagi nõrgaks inimeseks, kes otsustaval tunnil oma Issanda kolm korda maha salgas.
Tõepoolest, selles evangeeliumis leidub, mille üle järele mõtelda. Kindlasti oli ka Siimon palju järele mõtelnud, enne kui ta oma tunnistuse andis. Siis oli see aga ainult üks lihtne sõna: “Sina oled Messias!” Ka meie saame teha seda nüüd palju lihtsamalt — lihtsalt lauldes koraali Küll kannab kindel kalju Issanda kogudust.
Kuna me täna juba nimedest rääkima hakkasime, lõpetagem samuti nimedega. Ja nimelt tahaksin küsida: kas siis kõik meie Peetrid, Kaljud ja Kaljod võivad täna uhked olla, et nende nimi on pärit Piiblist? Ja vastan: miks mitte, eriti kui nad tahavad kaljukindlad Messia tunnistajad olla. Ent uhkustamise asemele võiksime enestelt kõik küsida — ka need, kes kannavad mõnd muud ristinime — kui palju võiks Jeesus minu peale loota, minu peale ehitada?
