Illar Kannelmäe (28.8.1936 – 30.10.2010) in memoriam
In paradisum deducant te Angeli;
in tuo adventu suscipiant te martyres,
et perducant te in civitatem sanctam Ierusalem.
Chorus angelorum te suscipiat,
et cum Lazaro quondam paupere
æternam habeas requiem.
“Paradiisi sind inglid viigu,
pühakud võtku sind vastu
ja juhatagu sind pühasse linna Jeruusalemma.
Inglite koor võtku sind vastu,
ja koos Laatsarusega, kes oli kord vaene,
olgu sul igavene rahu.”
“In paradisum deducant te Angeli…” Seda imeliselt kaunist ja lohutavat
gregoriaani koraali on lugematult paljud inimesed aastasadade jooksul oma
lähedaste ärasaatmisel laulnud. “Chorus angelorum te suscipiat“… Inglite koor
võtku sind vastu… Ainult need sõnad on jäänud kaasa öelda äraminejale, kelle
lahkumist meist vist keegi ei osanud oodata, ja mis siiani sõnatuks võtab.
Ma ei mäletagi täpselt, kuidas ma Illariga tutvusin, kuid see oli vahetult enne
uue vabaduseaja algust. Ilmselt oli see seotud nõuküsimisega, kirikus oli vaja
midagi parandada või ehitada… ja loomulikult oli see ikka Kannelmäe, kellele
kõik spetsialistid soovitasid helistada. Siit avanebki Illarile üks nii
iseloomulik joon, et tema olemasolu, lõppematuid teadmisi ja abivalmidust sai
võtta nii enesestmõistetavana. Tuli vaid valida tuttav telefoninumber, ja
sõbralik hääl oli kohe valmis kohale tulema, nõu andma, ajaloolist detaili
selgitama, tööjooniseid ja projekte tegema… Ta ei mõelnud kunagi tasule, see
oli talle viimasejärguline probleem, seda tuli talle peaaegu sunniviisiliselt
anda – tema enda jaoks oli tasuks taastatud hoone, säilitatud kunstiväärtus,
ajastu-truu fassaadivärv või aknaraami õige profiil ja sepisnurgised. See tegi
teda õnnelikuks, ja alati tundus, et tal oli ärateenitud palka lausa piinlik
vastu võtta – tihti see nii ju jäigi, et väikesed kirikud või vaesed
organisatsioonid said tema töö kas täiesti tasuta või siis sümboolse summa eest.
Oli hämmastav kohata niisugust keskaegse pühaku puhta ja pühendunud
mõttemaailmaga inimest tänapäeva kalgis ühiskonnas. Õnneks oli siiski palju ka
neid, kes seda sügavalt hinnata oskasid.
Suurematest projektidest, mis Illar omaaegsele katoliku kirikule tegi, olgu
nimetatud Valga katoliku pühakoja varemetest ülesehitamise täisprojekt – ja
Illar leidis ka inimese, endasuguse sõbra, kes oli võimeline selle ehituse läbi
viima, kui mina olin juba lootuse kaotanud. Tallinna katoliku kirikule tegi ta
esimese rahva poole pööratud altari, samuti keldri väljaehituse
koguduseruumideks, ning kõrvalasuvas, kirikule tagastatud majas stiilse
renoveerimisprojekti. Eriti kahju on mul sellest, et ta projekteeris Ahtmesse
ilusa uue kiriku, mis kahjuks jäi välismaise misjonäri saamatuse tõttu
ehitamata. Ma unistan ikka, et keegi selle projekti üle võtaks ja kiriku
kusagile Eestimaal valmis ehitaks.
Teine väga iseloomulik külg Illar Kannelmäe juures mõjub lausa uskumatuna. Nagu
tema sõbrad minu kahtlust kinnitasid, siis hoolimata mõõtmatult suurest panusest
eesti restaureerimisajalukku, ei saanud ta oma eluajal praktiliselt mitte mingit
formaalset tunnustust. Talle ei langenud osaks ühtegi riiklikku medalit,
omavalitsuse või muu suurema organisatsiooni aunimetust, preemiat või autasu.
See tulenes tõenäoliselt tema ülitagasihoidlikust iseloomust. Lihtsalt tema enda
olemuses ei olnud ühtegi kiudu “sellest, kes iseennast ülendab“. Ja paraku siin
maailmas need inimesed, kes ise aukohtadele ei trügi, enamasti sinna ka ei
pääse.
Illari enda ainus tõeline ambitsioon seisnes üksnes millegi ära tegemises,
restaureerimises, mõne hoone või lihtsalt ilusa vanaaegse detaili päästmises,
stiilitruu lahenduse leidmises, teadmiste jagamises, mitte tunnustuse saamises.
Mulle on mitmed inimesed rääkinud, kuidas oma suurte objektide avamisel seisis
Illar koos paari endasuguse restaureerijast sõbraga kõige viimases reas, ja
tihti ei nimetatud pidulikes avamiskõnedes isegi tema nime ühtegi korda.
Aga Illar ise seda vist isegi ei märganud, see ei häirinud teda, see ei olnud
talle üldse oluline, pigem oleks ta tundnud ennast ebamugavalt, kui teda oleks
kõigi ees kiidetud. Ta oli inimene, kellel tõesti olemuslikult ja sügavalt ei
olnud vaja selle maailma au – talle oli tähtis, et töö saaks tehtud ja et
maailmas oleks jälle üks koht, mis sai ilusamaks ja harmoonilisemaks. Ta uskus
sügavalt, et keskkonna ilul ja harmoonial on tugev positiivne mõju inimese
hingele, ja seetõttu püüdis ta seda alati luua inimeste jaoks, kes tulevad
nendesse paikadesse pärast teda. Tänu Jumalale, on neid paiku nüüd kogu
Eestimaal väga palju.
Illaris oli tegelikult suur armastus maailma vastu, kuid oma iseloomu tõttu
oskas ta seda väljendada eelkõige just praktilisel viisil, oma tööde kaudu. Ka
siin, Tallinna Toomkirikus, võib igal sammul näha märke sellest armastusest, ja
üle kogu Eesti on neid märke väga palju igal pool, ning need jäävad püsima.
Lõpuks on aga kõige tähtsam see, et paljude inimeste, sõprade ja kolleegide
südames on Illar olnud alati aukohale kutsutud – ka täna kohalviibijad võivad
seda kinnitada. Niisuguse tunnustuse ärateenimine jääb enamikule meist
kättesaamatuks, ja on kõrgem kui ükski muu maapealne autasu.
Looja on Illari ära kutsunud, me ei tea miks nii vara ja nii ootamatult.
Võibolla oli Taevaski vaja midagi huvitavat restaureerida, võibolla oli ta selle
maailma jaoks liiga hea ja kaitsetu. Võibolla ulatas Jumal Illarile kirikutornis
käe, et pakkuda sellele tagasihoidlikule suurmehele oma lauas aukohta koos vaese
Laatsarusega.
“Chorus angelorum te suscipiat“… Inglite koor võtku sind vastu… Jääb vaid
loota, et kui tuleb meie endi kord siit maailmast lahkuda, siis võtab ka meid
vastu inglite koor, ning selles kooris on üks sõbralik nägu ja üks lahke hääl
väga tuttav – üks ingel pliiatsiga kõrva taga, paber ja mõõdulint näpus…
ingel, keda me nii kaua oleme näha igatsenud.
Illar ise uskus kindlalt, et elu ei lõpe surmaga. Kohtumiseni, kallis Illar.
(Isa Rein Õunapuu järelehüüe ärasaatmisel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, 6. novembril 2010)