EKN aastapäev puhul – Rein Õunapuu

Minuni jõudis sõnum Kirikute Nõukogu asutamisel olemisest juba valmiskujul. Esimesel koosolekul jäi mulje, et asja eestvedajateks olid tolleaegne usuasjade volinik Rein Ristlaan ja “riigikiriku” metropoliit Aleksi, praegune Moskva patriarh. 1989. aastal oli ju veel nõukogude okupatsiooniaeg. Ma ei tea küll selle loo telgitaguseid, mis olid eelnimetatute motiivid, kuid KGB‑sse selle asja pärast küll välja ei kutsutud ja telefoni välja ei lülitatud nagu juhtus Eesti Kristliku Liidu loomise puhul, kus ma olin tollal samuti osaline.
Kuigi sedasorti eellugu EKNi algust mitte kõige paremas valguses ei näita, ei tohi ükski “valguselaps” unustada, et “selle maailma lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed” (Lk 16,8). Võibolla tingis just niisugune saamislugu Kirikute Nõukogu algusaastate erakordsuse. EKN koondas ühe riigi kõigi arvestatavate kirikute esindused kõige kõrgemal kohalikul tasemel kord kuus ühe laua taha, mis on kogu maailma mastaabis haruldane nähtus. Vastavalt on EKN pälvinud ka meedia tähelepanu, tema poole on pöördunud eetika küsimustes ka valitsusorganid.
Nagu öeldud, pole EKN mingi klassikaline “oikumeeniline nõukogu”, kus arendataks kirikutevahelist teoloogilist dialoogi. Viimase jaoks on Eesti ka liiga väike. Kõik kirikud on seotud mingi oma välismaal asuva “patriarhi”, “liidu” või “maailmanõukoguga”. Nii tuleb eesti kirikutel arvestada selles osas ennekõike kõrgemal tasemel saavutatud kokkulepetega. Ometi just selle iseärasuse tõttu on EKN kujunenud praktiliseks ja küllaltki tõhusalt toimivaks nõukoguks. Oli ju kõigil kirikutel okupatsioonijärgselt probleeme kinnisvaradega, niisamuti tuli koolides usuõpetuse sisseviimine haridusministeeriumiga läbi rääkida, ja palju muudki.
Nõukogude okupatsioonijärgses ülesehitustöös on EKN osa raske üle hinnata. Kahtlemata jäävad aga paljud toonased tähtsad ülesanded nüüdseks ajalukku, ja peavad tasapisi asenduma uutega. Kuigi üksikkirikute otsesuhted riigiga on viimase aja trendiks, pole viimaks kristlasi Eestis nii palju, et me võiksime omavahelise vägikaikavedamise luksust endale lubada. Minu arvates võiks Eesti Kirikute Nõukogu suuremal määral olla see organ, mille kaudu kirikud ja vaimulikud võtavad ühiselt sõna poliitilistes ja ühiskondlikes, kogu meie rahvast puudutavates küsimustes, annavad nõu, teevad ettepanekuid, organiseerivad aktsioone, kritiseerivad oma vaatenurgast riigi seadusi. Niisugune valimisvõitluse demagoogiast vaba tegevus võiks nii mõneski kriisiolukorras olla õnnistuseks kogu rahvale, ning aitaks tõsta kirikute tähtsust ühiskonna silmis.