Ignatius Loyola
Sündinud 1491
Surnud 31. juuli 1556
Õndsaks kuulutatud 27. juuli 1609
Pühakuks kuulutatud 12. märts 1622
Püha Ignatius Loyola (Iñigo López de Loyola) sündis aadliperekonda baski provitsis Hispaanias 1491. aastal (täpne sünniaeg on teadmata, kindlasti oli see enne 23. oktoobrit). Ristinimeks oli tal Iñigo, kuid 1535 ja 1540 aastate vahel hakkas ta kirjutama oma nimeks Ignatius. Ta oli kolmeteistkümnest lapsest noorim. Tema ema suri, kui ta oli 7 aastane. Tolleaegne Baskimaa oli tuntud, kui võrdlemisi tugeva usuga piirkond, kuid palju seal ka Euroopale tollal omast ebamoraalsust, näiteks kooselusid väljaspool abielu ja üksteise vahelist võitlust. Viieteistkümneselt õppis ja teenis Inigo kuningas Ferdinandi laekuri juures ja hiljem liitus Najera hertsogi sõjaväega. Seal ta tutvus ka rüütliromaanidega, religiosse ja ilmalike lauludega. Tolle aja rüütliromaanide peategelased olid innukad usus, aga alati sisaldasid need ka skandaalseid ja ebamoraalseid tegelasi ja olukordi. Iñigo nooreea huvid olid sõjalised saavutused, hea riietus ja väljanägemine, ja romantilised ettevõtmised. Tema juures võiks erilisena välja tuua ka teistelt kiituse ja au otsimist, tahet eristada ennast teistest, seda isegi hulljulgete tegudega ja visadusega püstitatud eesmärgile jõudmises. Ta ei olnud kunagi professionaalne sõdur, kuid võttis osa sõjaretkedest, kui selleks vajadus tekkis. Üheks selliseks lahinguks oli Pamplona lahing, kus kaitsti Hispaaniat prantsuse armee eest. Seal kihutas Ignatius armeed edukalt tagant, isegi kui väljavaadet võita olid olematud. Lahingu käigus tabas tema põlvi 17. mail kahurikuul. See purustas ta parema jala luu ja tekitades vasakus vigastusi. Pärast operatsiooni Loyolas hakkas ta olukord järsult halvenema, ning arst soovitas tal surmaks valmistuda, kuid ta hakkas paranema kiiresti pärast p.-de Peetruse ja Pauluse püha.
Ignatius oli harjunud lugema rüütlite kangelaslugusid, aga toibudes vanematekodus ei olnud käepärast ühtegi temale meelepärast raamatut, nii anti talle lugeda kahte hispaaniakeelset raamatut.
Esimene neist oli Vita Jesu Christi ‘Kristuse elu’, kirjutatud kartuuslase Ludolph Saxoni poolt. Väga populaarne raamat juba pärast esimest ilmumist umbes 1360-1377 aastal, esimene trükiversioon ilmus 1472. Seda tõlgiti prantsuse-,itaalia-, taani-, saksa-, hispaania-, böömi-ja katalaani keelde. Ludolph astus noorelt dominiiklaste ordusse, kuid pärast läks üle kartuuslaste juurde. Vita pikkus oli 1000 lehekülge ja käsitles sügavalt ja teaduslikus laadis Kristuse tervet elu ja viimset kohtupäeva. Ignatius kasutab oma „Vaimulikes harjutustes“ samalaadset kronoloogilist lähenemist. Kui Ignatius kirjutab „Vaimulikes harjutustes“ vaid lühikesi märkusi, siis Ludolph käsitleb Kristuse eluetappe pikalt, kasutades tolle aja parimaid teadmisi Pühakirjast, doktriinist ja moraaliteoloogiast, patristikast, harduskirjandusest ja samas ka oma mõtisklustest. Autori eesmärgiks oli äratada lugejas Kristuse armastust ja tema järgimist.
Lõik sissejuhatuses:
2. Esiteks, patustaja kes tahab jätta oma kurjad teod… peaks kuulama Jumala kutset kahetsusele: „Tulge minu juurde kõik kes olete vaevatud.“ … Selline tulgu sügava kahetsuse, hoolikalt tehtud meeleparanduse ja kindla tahtega otsustades hoiduda kurjast ja teha head.
Teiseks, see patune, nüüd lepitatud ja tehtud ustavaks Kristuses, hoidku innukalt oma Tohtri ligi ja otsigu tema lähedust mõtiskledes tema pühimat elu kogu vagadusega, mis tal on…
Vaadaku ta tihti tagasi kõige meeldejäävamatele hetkedele Kristuse elus, nagu lihakssaamine, sündimine, ümberlõikamine, templissetoomine, kannatus, ülestõusmine, taevasseminek, tema Püha Vaimu saatmine ja maailma üle kohut mõistma tulemine. Kõik need teemad on eriliseks meeldetuletamiseks ja harjutuseks, ja vaimulikuks kaemuseks ja trööstiks. Samas lugegu ta Kristuse elu nõnda, et ta püüab teda järgida niipalju, kui ta suudab. Sest tal on vähe kasu lugemisest kui ta ise ei tee.
Ja pühakute elulood Legenda aurea ‘Kuldne lugu’autoriks dominiiklane Jacobus de Voragine (s. 1298), raamat oli populaarne keskajal, praeguseni on seda säilinud 74 ladinakeelset tõlget enne aastat 1500 ja vähamalt kuues teises keeles veel mitmeid väljaandeid. Seal on lühilood 5-15 lk. pikad järjestatud vastavalt kirikukalendrile, lisaks veel suuremad pühadˇ. Eriti avaldasid talle muljet kaks pühakut, mille kohta ta kirjutas oma autobiograafias “P. Dominicus tegi seda, siis pean ka mina seda tegama. P. Franciscus tegi seda, siis pean ka mina seda tegema” (Autobiog, 7). See oli ka tema pöördumise alguseks ja vaimude eristamise põhimõtte algus. Hiljem sai ta lugeda ka soovitud kangelaste lugusid ja ta märkas et lugedes Kristusest ja pühakutest jäi temasse trööst rahu, kuid pärast rüütlite saavutustest lugemist jäi temasse trööstimatus, ta oli rahutu. Lugedes neid raamatuid küsis ta siis endalt, “Miks ei võiks mina teha kangelastegusid Kristuse pärast?”. Ta otsustas oma elu muuta ja järgida pühakute elusid, pärast seda kui Maarja koos Jeesuslapsega temale ilmusid.
Taastudes külastas ta benediktiini kloostrit Montserratis (25. märtsil 1522) kus ta riputas oma mõõga Neitsi Maarja ikooni ette. Pärast seda veetis ta mitu kuud Manresa lähedal koopas, kus praktiseeris väga ranget askeetlust.
Kui ta jalg oli piisavalt paranenud, siis ta läks palverännakule Jeruusalemma. Maarja kuulutamispühal peatus ta Montserratis ja andis oma riided kerjusele kandes ise edaspidi lihtsat rüüd.
Ta peatus, et olla mõned päevad Manresas, kuid jäi lõpuks kümneks kuuks. Seal juhatas Jumal teda intensiivselt vaimulikus elus. Ignatius veetis mitu tundi päevas palvetades ja samapalju abistades lähedalolevas haigemajas.
Ignatius jõudis Jeruusalemma 19 pärast kodunt lahkumist. Ta palvetas Õlimäel, Hauakirikus, Ülestõusmiskabelis ja käis Petlemmas. Ta oleks tahtnud jääda Pühale Maale, aga saadeti minema frantsiskaani ülemate poolt turvalisuse pärast. Nüüd oli ta ainukeseks eesmärgiks hingede aitamine, selleks otsustas ta preestriks õppida. 33 aastaselt hakkas ta õppima ladina keelt Bartselona ülikoolis ja hiljem omandas teisi aineid. Kui ta ei õppinud, siis ta palvetas, penance ja kerjas. Ta rääkis ka teistele õpilastele ja muudele inimestele palvest ja Pühakirja tähendusest ja Jumala käskudest. Mõned kellele see ei meeldinud teavitasid Inkvisitsiooni kohut temast, niiet aastal 1527 oli 42 päeva vangistuses, kuid vabastati kõigist süüdistustest.
Ta läks Salamancale, kuid pärast 22 päevast vangistust kahltustatuna hereesias, kuna ta jutlustas tänavatel läks ta Pariisi. Olles Pariisis 7 aastat jätkas ta õpinguid ja lõpetas need 1537 M.A.. Seal ta sai ka tuttavaks Peter Favre, Francis Xavier’i ja 5 teisi kaaslasega, kellest hiljem said tema esimesed järgijad. Igaühega viis ta läbi vaimulikud harjutused. Nad tegid oma esimesed tõotused Maarja Taevassevõtmise pühal 1534. aastal.
Seltskond kohtus paavst Paulus III, et saada paavstlikku luba nende palverännakule Jeruusalemma ja ordinatsiooni nendele, kes ei olnud preestrid. Paavstile avaldas seltskond muljet ja ta mitte ainult ei täitnud nende mõlemad palved vaid andis neile raha Jeruusalemma sõiduks. Palverännak ei õnnestunud sõja tõttu türklastega. Otsustati jaguneda väiksemateks gruppideks ja minna pühja Itaalia linnadesse palvetama neljakümneks päevaks. Päevad Vicenza oli Ignatiuse jaoks vaimulikult sama rikkad kui Manresas, Jumal andis talle sisemist tröösti ja vaimulikku nägemusi.
Teel Rooma 1537 La Storta kabelis trööstis Jumal teda nägemusega kus Isast ütleb risti kandvale Pojale: „Ma soovin et sa võtad selle mehe oma kaaslaseks.“
Poeg ütles: „Minu tahe on, et sa Meid teenid.“
Poeg kinnitas Ignatiust: „Ma olen sinu vastu hea Roomas“.
Isa Ignatius pühitses oma esimese missa, mille ta oli pikka aega edasi lükanud, Jõululaupäeval 1538 Maria Maggiore kirikus. Nende töö oli edukas nii Roomas, kui teiste Itaalia linnades, ning otsustati hüljata rännuplaanid Pühale Maale.
Ühehäälselt otsustati luua uus ordu paavsti heakskiiduga ja Ignatius valiti ühehäälselt selle ülemaks. Ta juhtis ordut 15 aastat. Ta juhtis mehi suure hoolega ja pidas alati vilgast kirjavahetust. Kontakti hoidmine on ordus seni oluline. Ignatius tahtis, et kõik kes tulevad tema jutule lahkuksid rõõmsamana, kui nad tulid. Selle aja sees kirjutas ta ka Põhikirja, intervjueeris kandidaate ja viis läbi vaimulikku harjutusi. Selts ei piiranud oma tegevust Roomaga; peagi oli neil majad suuremates Itaalia linnades, Hispaanias, Portugalis, Prantsusmal, Saksamaal ja madalmaades. Kui nende mõju suurenes, avati ka ülikoole ja kui Ignatius suri 1556. aastal siis oli seltsil 1000 liiget 12 provintsis, s.h. Brasiilias, Jaapanis ja Indias.
Pärast Pariisist lahkumist kannatas Ignatius kõhuvaluda käes; need olid eriti teravad viimasel kümnel eluaastal kui ta tervis kehvemaks muutus. Kui uudis tema surmast sai teatavaks 31. juulil 1556 siis tuli palju inimesi jesuiitite majadesse ja kui ta keha valmistati ette hüvatijätjetele siis oli seal pikk järjekord preestreid, prelaate, ülikuid ja vaeseid.
Kasutatud kirjandus:
Ignatius Loyola. Spiritual Exercises and selected works. The classics of western spirituality. 1991 George E. Ganss s.j.
