Intervjuu isa Vello Saloga Õpetajate Lehes.
See pihlakas,
mis kasvab müüripraost,
bravuurselt vilju kandes
kõige kiuste,
see taim, mis tõuseb
kivikõvast vaost,
see mäkketõusja, kelle ees on
liustee –
neid kolme
ma ei väsi järgimast.
See meelelaad on raske,
aga hele.
Ja siiski kurb,
et pool energiast
meil kõigil kulub
ellujäämisele…
Leelo Tungal
(Energia,
kogumikust “Ei nime ei hinda”,
Luulet 1990-1993, lk 49.)
Püha Birgitta Ordu nunnakloostri preester isa Vello Salo on kirju elukäiguga mees. 1943. aastal koolipingist sõtta läinud, oli ta 50 aastat kodumaast eemal, õppis ja õpetas mitmes ülikoolis, elas mitmes riigis, õppis ära paarkümmend keelt, tegi raadiosaateid, tõlkis, kirjastas jne jne. Et kõigest sellest rääkida, tuleks kirjutada paks raamat. Järgnev intervjuu pakub vaid mõned killud.
Olete õpetajate poeg.
Jah, isa ja ema olid mõlemad õpetajad. Isa oli Lalsi algkooli juhataja. Istusin tunnis juba enne kui ma esimesse klassi läksin. Teadsin, kus on Bengali laht. Kui õpilased seda ei teadnud, öeldi – Enni, mine näita. Ja mina näitasin. Oskasin lugeda ka. Koolis oli kena olla. Kõik poisid, kes elasid internaadis, olid head semud. Ja tütarlastele olin ma koolijuhataja pisike poeg. Õppisin kolm klassi Odistes ja ühe Lalsis, siis läksin Põltsamaa progümnaasiumi. Okupatsioonide ajal käisin kolm korda kolmandas klassis, kuna süsteem muutus.
Novembris 1943 läksite otse koolipingist sõtta.
Viimase õppeaasta alguses tuli koolist ära minna. 1943. a mobilisatsiooniga oleksin pidanud Saksa sõjaväkke minema, aga Aadu vastu ei olnud meil absoluutselt mingit sümpaatiat. Oma sünnipäeval, 5. novembril läksin koos viie oma kooli poisiga Soome poole teele. Meil oli kindel siht silme ees: soomlased käisid meid Vabadussõjas aitamas ja nüüd meie läheme võlga maksma, anname võitmatule Punaarmeele natuke tina. Püssi lasta me oskasime, seda olime riigikaitseõppusel õppinud. Meile lubati selle sangarliku teo eest abituur anda. Ei antud. Mul on lõpetamata keskharidus. Selle eest on aga mitu korda lõpetatud kõrgharidus.
Järgmise aasta augustis tulime Eestisse tagasi. Sakslased pidasid meid väejooksikuteks – olime mobilisatsiooni eest Soome läinud -, aga andsid deserteerimise patu andeks, sest neil oli suurtükiliha vaja. Kui sakslased meid 1944. aasta 22. septembri päikesepaistelisel hommikul vangidena ära viisid, oli meil rusikas taskus, küll me tuleme tagasi. Et 50 aastat aega läheb, seda ei arvanud keegi.
Te olevat itaalia keele kahe nädalaga ära õppinud.
Ladina keel oli mul juba gümnaasiumist selge. T?ehhis sattusin itaallaste gruppi. Nemad ei osanud ühtki muud keelt. Mul ei olnud valikut, kas oled vait või õpid. Noor inimene ei taha vait olla.
Põgenesite Tšehhi põrgust.
Ma ei põgenenud, ma läksin Itaaliasse. Keegi ei ajanud mind taga. Ma ei ole iialgi põgenenud ega ka põgenikelaagris olnud. Vangis olen olnud 24 tundi Eestis, kui sakslased meid Maardu all ümber piirasid ja kinni võtsid.
1945. aasta juunis jõudsin Rooma. Elasin nädalapäevad Rooma Pirita (Birgitta) kloostri kabelis, kõik muud ruumid olid juute täis. Siis leidsin majateenijana (itaalia keeles tuttofare – ‘kõiketegija’) tööd. 1946. aastal sain stipendiumi ?veitsi ja hakkasin Freiburgi ülikoolis matemaatikat ja füüsikat õppima.
Läksite juba aasta pärast Amsterdami.
?veitslased ei sallinud põgenikke. Ütlesid, et neil on neid küllalt. Amsterdamis sain jälle stipendiumi ja õppisin matemaatikat, füüsikat ja astronoomiat edasi.
Sealt jõudsite teoloogia juurde.
See oli loogiline samm. Teoloogia on astronoomiast ainult üks aste kõrgemal. Kuna aatomipomm lõpetas sõja, hakkasin mõtlema, kumba on maailmale rohkem vaja, kas matemaatikat – ilma matemaatikuteta ei oleks iial tuumapommi tehtud – või eetikat. Leidsin, et kõige rohkem on vaja inimlikkust. Ja arvan tänapäevani nii.
Vaimulikuks õppimise käik on kaks aastat filosoofiat ja neli teoloogiat. Aga mulle öeldi, sa oled intelligentne poiss, tee filosoofia litsents, tegingi. Neli aastat õppisin Roomas, siis mõtlesin, et vaja Saksamaale minna. Sealt, Westfalenist tulid meile ristiusustajad, eesti kultuuris on väga palju saksa elemente. Westfaleni inimesed, kellega olin ?veitsis tutvunud, muretsesid mulle stipendiumi. 1956. aastal lõpetasin Münsteris ülikooli.
Oskate mitut keelt.
Korralikult mitte ühtegi. Aga tükki 20 olen õppinud küll. Kui otsustasin vaimulikuks õppida, mõtlesin, mida on maailmal tegelikult vaja. Ja kuna olin juba uurinud Piiblit, arvasin, et tingimata on vaja uut ja paremat tõlget. Igasugune inimlik parendumine algab jumalasõnast. Selle mõttega hakkasin kohe ka keeli õppima.
Nõukogude Eestis sai kuulata kaht eestikeelset välisraadiot: Ameerika Häält ja Vatikani Raadiot. Vatikani raadio saateid tegite mõnda aega teie.
Mina olin Vatikani Raadios tükk aega enne Ameerika Hääle saadete algust. Ameeriklased ei julgenud vist oma armsa liitlase vastu sõna võtta. Siis kui kuulsid, et mina saateid teen, hakkasid ka tegema.
Kuidas ma sinna sattusin? Ise läksin. Kui Roomas 1948. aastal teoloogiat hakkasin õppima, helistasin Vatikani raadio juhatajale, et teil on läti- ja leedukeelsed saated, äkki oleks võimalik mõnikord ka eestikeelseid teha. Ta küsis vastu, et kas ma saaks kohe peale hakata. Nad olevat juba ammu tahtnud eestikeelseid saateid teha, aga seni ei leidunud toimetajat. Esimene saade läks eetrisse esimesel jõulupühal. See oli paavsti jõululäkitus, hästi barokk keel. Vaatan praegu muigega oma esimest tõlget, ma ei julgenud lauseid katki raiuda. Siis oli aasta 1948, olin just 23-seks saanud. Olin eetris kui hüüdja hääl kõrbes, aga seltsimehed olid ette valmistatud ja nii kui saade hakkas, läks otsekohe ka segaja käima.
Teil ei olnud abilisi.
Tegin saadet kogu aeg üksi. Kui mul Roomas külalisi käis, viisin nad tihti mikrofoni ette. Mul on nüüd peaaegu kõik saated arvutisse tipitud. Holger Kaljulaid koostab praegu raamatut eestikeelsetest raadiosaadetest välismaalt. Tuuseldasin tema jaoks oma paberimäed läbi ja leidsin, et olen Vatikani Raadios vähemalt 612 saadet teinud. Sain kogu teise Vatikani kirikukogu kommenteeritud, mis on õigupoolest üks tähtis asi. See on Eesti rahva privileeg, et tal oli kommentaator olemas. Saateid tegin sedamööda, kuidas ma Roomas viibisin. Osa salvestasin koguni Jeruusalemmas ja saatsin lindid Rooma.
Sattusite saateid tehes KGB teravdatud tähelepanu alla.
Juba ammu enne seda. Minu isa, Kaitseliidu malevkonna pealik ja omavalitsuse liige, langes võitluses para?ütistide vastu. Minu perekonda kiusati Eestis taga.
KGB mehed käisid 1980. a vennale peale, et kutsugu ta mind Berliini, neil on vaja minuga kohtuda. Vend keeldus. Siis öeldi talle, et vajalikud andmed on juba käes, aga et reis on broneeritud, võib ta siiski Berliinis ära käia. Ooperikohviku ees, kuhu ma olin kokkusaamise kokku leppinud, tuli minu juurde üks onu ja küsis, kas teie olete härra Salo. Arvasin, et see on minu vend, oli ta ju vaid 14-aastane, kui ma Eestist ära läksin. Vend oli küll Berliinis, aga kohtuma tuli KGB mees, kes venna asemel minu kaardi oli saanud. Uuris, kas Kalju Lepik on CIA teenistuses. Küsisin, kust mina seda tean. “Aga te käite temaga läbi.” “Jah, Uue Testamendi tõlke huvides.” Ta oli kindlalt veendunud, et ma ei reisi omapäi, vaid mingi luure teenistuses. Lõpuks küsis, kas mul raha vaja ei ole. Ei olnud. Siis päris, et ega ma äkki usklik ole. “No kelle kuradi pärast ma papiks hakkasin, kui ma usklik ei ole?” See oli ülalpool tema arusaamist. Õhtul, kui programm läbi, lubati mind süüa vennaga samas söögisaalis, aga teises lauas, ja seda pärast 36-aastast lahusolekut. Alles seejärel võisime juttu ajada.
Olete aastaid Piibli tõlkimisega tegelnud.
1974. või 1975. a sain valmis Markuse evangeeliumi. Tegin selle neljas stiilis. Millegipärast, ma ei tea isegi miks, jäi see trükkimata. Kellel seda vaja, võib minuga konsulteerida.
Praegu ma töötan Taaveti laulude kallal. Esialgse tõlke, mõnikümmend eksemplari annan luuletajate kätte ja kui nende ettepanekud tulevad, viin need sisse. Ühes piibliringis paluti “Ülemlaulu”. Seda ma tahaks ka teha küll. See on lühike, 20 lühiluuletust, aga raske tõlkida.
Eks järeltulevad põlvkonnad tee edasi. Üks asi on see, et tekst oleks eesti keeles, mitte kreeka keeles eesti sõnadega. Teine see, et sellel oleks ka minimaalne kommentaar juures, tegemist on ju väga vana raamatuga. Kommentaari kirjutamine võib aga tõlkimisest raskemgi olla.
Olen eeltöödega laiali valgunud. Saagpaku sünonüümide sõnastiku tegemine võttis kaks aastat ja tõi mulle kangemad prillid. Me ei teadnud, et ka Eestis tehti samal ajal sünonüümisõnastikku, sest see ei olnud aastaplaanides sees. Ei tea, miks seda salajas peeti. Korraga tuli siis kaks sõnaraamatut välja. Äsja ilmunud “Jeesuse jälgedel” võttis ka üle kolme kuu minu elust. Lugesin selle n-ö luubiga läbi.
Pöörate suurt tähelepanu stiilile, keele puhtusele.
“Puhtus” pole minu sõna. Ma ei ole mingi keelepuhastaja. Eestis on mingi puhtusetõbi. Ka usupuhastus on olnud ainult Eestis ja Soomes, mitte kuskil mujal maailmas.
Piibli tõlge peab olema korralikus maakeeles. Umbes nii nagu Kaarel Leetberg tegi. Tema tõlgitud Matteuse evangeeliumi tiitellehel seisab sulgudes “Ilma keeleuuenduseta”. Kaks-kolm tuhat aastat vana raamat ei saa olla ajalehekeeles. See on töö narrimine. Ma tunnen iga sammu peal, kus on aavikismid sees. Paul Reets kirjutas: “Loed ja loed nagu vana uudisjuttu.”
Olete eesti keelt ka õpetanud.
25 aastat, niinimetatud metsaülikoolides ja Toronto ülikooli juures. Suuremalt osalt õhtukursustel, mis ei andnud akadeemilisi punkte ja kus ei tohtinud isegi eksameid teha ega hindeid panna. Ühe aasta Toronto ülikooli juures õpetasin siiski ka akadeemilisel tasemel.
Olete seotud kirjastusega Maarjamaa.
Mina olengi kirjastus Maarjamaa. Ei ole mingit organisatsiooni, korterit ega ladu. Kui mina ära suren, siis seda kirjastust ei ole enam. Olen 1962. aastast kirjandust välja andnud. Näiteks Kaplinski “Tolmust ja värvidest”, Solzenitsõni “Üks päev Ivan Denissovit?i elus”, Uku Masingu “Neemed Vihmade lahte”. Trükkisin Kalju Lepiku üht luuletust itaalia keeles 150 eksempla- ri – bibliofiilne väljaanne. “Henriku Liivimaa kroonika” tegime kahasse kirjastus Vaba Eestiga. Ka esimese eesti luule itaaliakeelse antoloogia kallal olen kõvasti tööd teinud, aga seal minu nimi puudub.
Te olete koostanud ka sõjas hukkunute nimekirju.
See on omaette ooper. Hakkasin 30 aastat tagasi kõigepealt küüditatutest peale, sest neile oli kõige vähem mõeldud. Eestis ei tohtinud neist hingatagi. 1989. a andsin välja ainsa nimekirja, mis Ühendriikide arhiivides oli. Sirje Endre tõi selle siia, tuhat inimest käis seda Kultuur ja Elu toimetuses vaatamas. 1993. aastal, siis kui juba kõik allikad olid konsulteeritavad, tegin Memento abiga teisegi nimekirja. Seal on 10 700 nime.
Pärast kodumaale tagasi tulekut olite ühe aasta Tartu Ülikooli õppejõud.
Õpetasin Tartu Ülikoolis teoloogiat 1993/1994. Nad tahtsid, et ma teeksin uusi kursusi, aga ühe uue kursuse tegemine on hiiglatöö.
Olete elanud Itaalias, ?veitsis, Hollandis, Saksamaal, Kanadas, Soomes, aga ka eksootilises Iraagis ja Jordaanias…
Tahtsin semiidi maailmaga tutvuda Vana Testamendi tõlke huvides. Seal on väga arhailine eluviis. Jeruusalemma Kidroni orus olid minu ajal veel beduiini telgid. Tahtsin ka araabia keelt õppida.
Iraaklaste ja jordaanlaste maailmavaade erineb meie omast.
Mis maailmavaade? See on puhas harimatus. Suhtumine teistesse oleneb haridusest. Keskmine inimene tahab igal pool üht ja sama: et ta saaks elus hakkama. Ega see, et käiakse erinevates pühakodades, veel mingit vahet tee. Terroristid ei ole mingid islamiusulised, see on jama. Nad ei saa oma tegusid Koraaniga põhjendada. Tavaline usklik inimene ei tee kellelegi kurja.
Jordaania dominiiklaste piiblikoolist käis igasuguseid maailma teadusemehi ja -naisi läbi. Näiteks kuulus inglise “arheoloogide kuninganna” Kathleen Kenyon ja James Pritchard, ka kuulus nimi. Käisime paljudes arheoloogiliste väljakaevamiste kohtades, saime nende inimestega tuttavaks ja nende loenguid kuulata. Jeruusalemma prantsuse piiblikool oli haruldane kohtumiskoht.
Olete kohtunud ka välis-eesti kirjanike ja kultuuriinimestega.
Kõigiga ei ole. Gailitit ja Suitsu näiteks ma näha ei saanud. Aga muid vist küll. Under ja Adson elasid minu lähedal. Samuti keele-Aavik, muusika-Aavikuga ei ole ma kokku puutunud. Vihalemmaga olime suured semud. Underi ja Adsoni pool olin mitu korda. See oli väga hea seltskond. Marie Under oli minust 20 aastat vanem, aga nii särav isiksus, et hakka või külge lööma. Ja ega Adsonil ka midagi viga olnud, arvustas mis ta arvustas. Nende ihujook oli Taani akvaviit, söögi ajal pudel seisis lauajala juures. Tõin ükskord Saksamaalt üht Mehhiko vedelat sakusmenti, tomatimahla hästi kõva pipraga. See meeldis Marie Underile, pidin talle ühe pudeli veel tooma. Seda tuli n-ö kahe käega võtta, ühega sakusment alla ja teisega viin peale. Akvaviit ajas ka asja ära, aga 60-kraadine külm vodka oli parem. Tõesti vägev värk, mõjus nagu kohv.
Inimene vajab midagi ka peale materiaalse maailma. Kas tal peaks olema Jumal?
Tal ei pea Jumalat olema. Ta peaks hakkama mõtlema. Inimene, kes ei mõtle, ei ole veel inimeseks saanudki. Kui ta mõtleb, jõuab ta päris kindlasti Jumalani. Kui ta vaatab iseenda sisse, kui ta vaatab loodust… See kõik ei ole ju tema, vaid kellegi teise tehtud. Kui me vaatame kogu kosmose ajalugu, on selge, et seal on üks mõistus taga. Loodusseadused – meil on tore etümoloogia -, on looja seadused. Keegi ei saa 25 tassi kohvi päevas karistamatult juua. Ei kannata lihtsalt välja. Aga et me sellele tähelepanu ei pööra…
Juhan Liiv, meie kõige parem filosoof, on öelnud “Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses, kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses iga päev korduvat, ometi tähele ei ole pandud.” Üks inglane, kes vaatles loodusseaduste avastamist, ütles, et tavaline inimene hakkab üht asja märkama, kui see on pool tolli tema ninast, mõni üksik näeb tolli kaugusele, see, kes kahe tolli kauguselt märkab, on geenius. Teiste sõnadega: vahel on asi täiesti selge, mõõtmised tehtud, ometi ei julge keegi seadust kirja panna.
