Seitse korda seitse. Ehk kuidas palvetada lakkamatult?
Ikka ja tüdimatult palvetama õpetas Jeesus (Lk 18:1), lakkamatut palvet nõudis ka apostel Paulus (1Ts 5:17). Kristlastele on sellepärast alati olnud tähtis küsimus: kuidas seda teha? On ju ometi vaja elu ülevalpidamiseks tööd rügada, aga ka söömine ja magamine nõuavad oma aja.
Angelus
Vastuseid on olnud mitmesuguseid, näiteks nn Issanda ingli palve (Angelus) koidikul, keskpäeval ja päikeseloojangul: kogudusekiriku kellad helisevad, inimesed peatuvad töö juures ja palvetavad koos: “Issanda ingel kuulutas Maarjale…” (Lk 1). Nad tuletavad meelde maailma ajaloo pöördepunkti – Sõna lihakssaamist – ning pühitsevad sel viisil oma igapäevast tööd. Seda kommet, mis on ka uuel aastatuhandel väga populaarne paljudes maades (Tallinnas ja Tartuski helisevad kirikukellad iga päev kell 7, 12 ja 18), hakkasid levitama frantsisklased 13. sajandil.
“Tunnipalve”
Kellahelin ei kostnud paljudele kätte, eriti linnas, teistele näis aga kolm korda päevas liig vähe olevat. Kristlikud kogudused tulid algusest peale sageli kokku palvetama. Agaramad moodustasid vennas- ja õeskondi, mis võtsid palve oma peamiseks tegevuseks: tähtsaim asi nende päevakorras oli ühine palve, kõik muu tuli alles teises järjekorras.
Niinimetatud tunnipalvele panid kindla aluse Lääne-Euroopa munkluse isa, Nursia Benedictuse ühiselureegli peatükid 8-19. Kirja pandud 6. sajandi algupoolel, olid need alguses ainult benediktlastele, varsti aga ka paljudele teistele elureegliks. See tunnipalve kord kehtib tänaseni.
Juba Jeesuse eluajal jagati ööpäev 24 tunniks, need omakorda öö- ja päevatundideks (12+12) või ka vahikordadeks (à 4 tundi). Seal, kus meie praegune piiblitõlge ütleb: “Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat” (Mt 27:45), seisis 1968. a tõlkes: “Aga kuuendal tunnil tuli pimedus üle kogu maa üheksanda tunnini”. “Õiged” on mõlemad, sest juttu on siin nn päevatundidest, mida loeti meie kella kuuest: kuues tund (lad hora sexta) oli niisiis tõepoolest keskpäev, kuna üheksas (nona) algas meie mõttes kell 15.
“Seitse korda päevas ma kiidan Sind”
Kristlaste palve tuumikuks jäid Taaveti laulud, mis olid tarvitusel juba enne neid. Eks seisnud aga seal sõnad “seitse korda päevas ma kiidan Sind” (L 119:164). Nii kogunesidki benediktiinivennad iga päev seitse korda ühispalveks kirikusse, nädalas aga “seitse korda seitse korda” (vrd Mt 18:22). Meie tänapäevaseid kellaaegu aluseks võttes kujunes igapäevane palvekord selliseks: 2.00 ööpalve; 6.00 esimene tund; 9.00 kolmas tund; 12.00 kuues tund; 15.00 üheksas tund; 17.00 vesper; 18.00 õhtupalve.
“Esimene tund” oli ühtlasi ka armulauateenistuse (missa) sissejuhatuseks, külaliste jaoks peeti pärast kolmandat tundi veel teinegi missa. Öörahu algas pärast õhtupalvet, ka pärast öist palvet võis magada. Öist palvet, mis oli ööpäeva pikim, nimetati ka vigiiliks (lad vigilia, ‘valvelolek’). See nimi ei tähista seega mingi omaette palveteenistuse teksti, vaid ainult selle toimumise aega. Nende seitsme palveteenistuse vahele mahtusid nii töö- kui ka söögiajad, sest benediktlaste tunnuslauseks on ora et labora – palveta ja tee tööd. Neile, kes on tuttavad tänapäeva haiglate päevakorraga, torkab küllap silma nii mõnigi sarnasus tunnikavas.
Benediktlasi leidub meie päevil paljudes maades. Palvuste konkreetsed kellaajad võisid ja võivad neil eri paikades olla erinevad, kuid põhimõte – üks palvekogunemine umbes iga kolme tunni kohta – kehtib kõikjal.
Eesti keeles
Missugused võiksid olla tunnipalve osade nimetused eesti keeles? Meie praegused võõrsõnastikud ei sisalda veel kõiki, peale selle teevad asja keeruliseks paar seika: esiteks see, et ööpalve koosneb tegelikult kahest omaette “tunnist” ning teiseks see, et ladina vesper tähendab õhtut. Benedictus soovis (ptk 8), et lühikeste ööde perioodil valitaks ööpalve algus nii, et laudes võiksid alata päikesetõusu ajal.
Minu ettepanek oleks järgmine: ööpalve osad on matutinum (‘hommikune’) ja laudes (‘kiitused’), eesti keeles võiks olla matutiin ja laudes; esimene tund (hora prima) võiks meil olla priim, kolmas (hora tertia) terts, kuues (hora sexta) sekst, üheksas (hora nona) noon. Vesper on meil juba sõnastikes ja võiks nii jäädagi, häda on ainult viimase “tunniga”, mis kannab ladina keeles nime completorium (‘täiendav või lõpetav’ [palve]), sest sellega lõpebki päevategevus ja algavad nii öörahu kui ka uus kalendripäev (vanasti loeti päeva lõpuks päikeseloojangut). Meil võiks olla õhtupalve.
Kõik 150 laulu iga nädal
Nagu öeldud, moodustavad kirikliku palveteenistuse tuumiku Taaveti laulud (psalmid). Neid laule on teatavasti 150, nädalas aga 7×7=49 “palvetundi”, mille käigus lauldakse läbi kogu Lauluraamat. Seegi oli juba Benedictuse antud reeglis ette nähtud (ptk 18). Mõned psalmid, mis on õige pikad, jagatakse sealjuures lühematesse lõikudesse. Peale psalmide hõlmab tunnipalve veel paljusid pühakirja tekste, pühakute elulugusid ja hümne. Püha Benedictuse reegel annab veel terve hulga üksikasjalikke juhiseid, rõhutades eriti ühispalvest osavõtjate harduse vajalikkust: “Teenige Issandat kartuses”, “Laulge targasti”, “Sinule ma mängin inglite ees” (ptk 19; L 2:11; 47:8; 138:1; meie praegune tõlge on kohati erinev).
Üksikuid “tunde” on seostatud Piiblis kirjeldatud sündmustega: kolmandat tundi Püha Vaimu väljavalamisega (vrd Ap 2:15), kuuendat vaimuliku kutsumusega (Mt 20:5), üheksandat Kristuse kannatustega ristil (Mt 27:45). Kõik tunnipalves esinevad tekstid on koondatud erilisse raamatusse, mis on tuntud breviaari nime all; seda on kerge kaasas kanda, nii et igaüks saab igas paigas osaleda ristikiriku tunnipalves, mis kõlab juba aastasadu lakkamatult kõigis maailma maades.
