Ilmunud Eesti Ekspressis nr. 8(23) 2.03.1990; 9 (24) 9.03.1990 ja nr. 10 (25) 16.03.1990.
Religioon ja meie
I
Me elame ajal, mil ülevaate saamine kõigist teaduse ja filosoofia saavutustest muutub ühe raskemaks. Selle põhjuseks on pidevalt laienev materjalikogus, mille läbi töötamine käib ühele inimesele ka väga suure töövõime ja pika eluea korral üle jõu. Iga autor tsiteerib teisi autoreid, kes omakoda viitavad varasematele autoriteetidele, ning kõik adresseeritakse lugejale, kes peaks samuti neid allikaid tundma, et haarata ridade vahelt autori kirja pandud mõttekäike. Eriti kannatab seetõttu teoloogia, kuna muu hulgas käsitleb ta inimteadvuse võimalusi ületavaid nähtusi ning baseerub rohkem tõenäosusel ja usul kui katsete tulemustest moodustuval teadmisel.
Kontakte religiooni mitme sotsiaalse väljendusvormi vahel, samuti ka dialoogi reaal- ja humanitaarteadustega raskendavad lahknevused terminoloogias. Loomult samaseid nähtusi tähistatakse sageli erinevusele viitavate sõnadega, mis loob mulje vasturääkivustest seal, kus neid tegelikult ei ole. Seda põhjustab geograafiline ja kultuuriline kaugus erinevate filosoofiliste süsteemide levikualade vahel. Nüüd, kui meie käsutuses on üha rohkem võimalusi kultuurikontaktideks, seisab inimkonna ees ülesanne lammutada ajaloo käigus tekkinud vaheseinad. Selle juures ei tohiks aga unustada inimeste individuaalsuse faktorit ja eesmärki – inimese juhatamist tema eluprobleemide lahendamise võimaluste juurde.
On selge, et mõistete laiahaardelisus võimaldab neid mitmeti defineerida, ometi peab sel tegevusel olema muu otstarve kui defineerija tarkuse näitamine. Nii katoliiklik kui protestantlik teoloogia jätab tänapäeval peaaegu kõik põhitõed inimese intuitsiooni või isegi maitse otsustada. Sageli on õpetuste stiil usurpeerinud endale esikoha sisu ees, nüanssi käsitletakse lahus tervikust või sellest koguni tähtsamana. Teooria teooria pärast, hüpotees hüpoteesi pärast loovad näilise pidepunkti millele toetuja langeb reaalsusest fantaasiasse – hullumeelsusse geniaalsuse asemel. Kunstnik annab endale aru, et see, mida ta loob, ei ole mingi kujutatava koopia, vaid paremal juhul tegelikkuse sügavamate kihtide rõhutamine fiktsiooni kaudu, tihti aga lihtsalt subjektiivne visioon. Kuid filosoof, eriti teoloog, peab otsima probleemidele lahendusi- mitte ainult iseenda, vaid ka iga teise üksikisiku ja ühiskonna jaoks. Jeesus Kristus ei kasutanud filosoofilist keelt ega raskestimõistetavaid vorme. Siit võib järeldada, et ka tema õpetuse kommentaarid lasevad end panna arusaadavasse keelde ja mõtteviisi. Inimkond õpib aga enamasti vigadest. Järjekordselt (nagu varemgi ajaloos) on kõik religioosne sedavõrd ilmalikustunud, et “usklik” tähendab praegu “mitte tõsiselt võetavat inimest” ja sõna “kirik” tekitab võõristustunde. Muude mõjude kõrval on selle põhjuseks ka kirikujuhtide ja teoloogide egoism, mis võib väljenduda näiteks õpetuse sihilikus segaseks ajamises, lootuses, et kui Rooma on andnud seaduse, siis Rooma ka vastutab, või pühade raamatute tõlgendamises põhimõttel: “tõlgendamistraditsioon algab niisugustest nagu mina”. Ükski vaatenurk ei tohi välistada teist teed mineva loogika olemasolu, kui viimane on tõesti loogika ja mitte kuritahtlik vale väheharitud ja süvenemisest võõrdunud inimestega manipuleerimiseks. Religioonifilosoofia selle sõna kõige sügavamas tähenduses algab aususest iseenda ees ja harjumusest tunda end alati õpilasena, mitte kohtumõistjana
Eestimaal ja eesti keeles on raske rääkida kõigest, mis puudutab religiooni ja usku. Vaadelgem kas või religioosset terminoloogiat: “pärispatt” (vastandid võiksid olla “muidupatt” ja “mängupatt”); “kirikuõpetaja” (doctor ecclesiae on euroopa kultuuris aunimi, mis antakse ainult Kiriku õpetuse arendamises eriti silma paistnud isikutele); täiesti ebaõnnestunud mõiste on ka peajumalateenistus . Peaaegu igal eesti vaimulikul on ladina või kreeka keelest pärinevate, üle tuhande aasta vanade terminite vasteteks eri sõnad: “omnipotens” – “kõigeväeline, kõikväeline, kõikvõimas”; “consubstantialis”- “üksolemuslik, olemusühtne, olemuselt ühtne” jne. Meie Isa palvet ei saa eestlased nagu kord ja kohus koos palvetada, sest sidesõnadest on selles palves võrdselt käibel ilmselt kõik võimalikud variandid: nagu (ka) meie(gi), nii kui (ka) meie(gi), nõnda kui (ka) meie(gi); rääkimata ebasiirast paatosest või jäisest ükskõiksusest, mis palvetavate või jutlustavate vaimulike hääles tihti kõlab. Enamik eestlasi on saadud psühhotraumade tõttu kiriklikust kogudusepraktikast eemale jäänud, sest pahatihti on nad tegelikkuses näinud ainult jutlustatavate ideaalide karikatuuri. Paraku näitab ajalugu, et igavikuliste ideaalideta ei tule inimväärsest elamisest midagi välja. Seepärast peame püüdma üle olla terminite kahemõttelisusest, kompleksidest ja psühhotraumadest ning leidma religioonile taas koha meie igapäevases elus, et mitte jätta meie eetikat ja moraali ainult intuitsiooni ja geneetika kapriiside hooleks.
II
Ladina päritoluga sõna “religion”, millest tuleneb eesti-keelne “religioon”, tähendab otseselt (kui me kasutame tuletistena samatüvelisi tegusõnu relegere ning religare) “enda sidumist millegagi”, “erilise tähelpanu pööramist”, “tagasivalimist”, “uuestisidumist”. Esmalt viitas see mõiste püüdlusele saada tagasi midagi kaotatut kogu inimloomust hõlmavas tähenduses – vaimset tasakaalu ja surematust, mis potentsiaalselt on omased igale inimesele. hilisemad tähendusvarjundid aga justkui näitksid teed selle täisulikkuse saavutamisele, iseloomustades püüdlemissuundi ja – vahendeid ning hoiatades võimalike kitsaskohtade eest: religioon- kohusetundlikkus, vagadus, aukartus, kultus, usund, pühendumine; kuid samas ka – ebakindlus, kahtlus, ebausk.
Inimese tunnetuslikud võimed on piiratud. nii või teisiti jõuavad selle äratundmiseni psühholoogia, filosoofia ja teised teadused. ometi vajame seletust ka väljaspoole otsest tunnetust jäävatele mõistetele , nagu näiteks saatus ja surm. see saab võimalikuks usu kaudu.
Usk on veendumus, mis tekkinud kellegi teise tunnistuse (eeskuju, sõna või kirjapandu) või iseenda kogemuste põhjal ja millest kujuneb välja meie suhtumine nähtustesse, mille olemusest pole võimalik saada otseseid teadmisi. usk puudutab üht osa minevikust ja kogu tulevikku, aga ka niisuguseid probleeme nagu inimese eksistentsi mõte, Jumala olemasolu jne.(Lähtub ju ka Jumala eitamine ainult usust, mitte teadmisest).
Inimese maine eksistents ei ole kõikeammendav ja iseennast tasakaalustav süsteem. Seda võiks pigem võrrelda paljuargumendilise matemaatilise lausega , kus osa tundmatuid võib asendada teadmistega, osa-usu läbi tuletatud tõenäosuslike määrangutega. Lisaks on veel olemas tundmatud, mis tuleb eluülesande vaagimisel teadlikult välja jätta, sest paljud tundmatud, mis esimesel pilgul näivad olevat leitavad, osutuvad sügavamal uurimisel samaseks küsimusele “milleks on olemas olemine?”. Kui me ei suuda täiel määral haarata piiratut, miks peaksime siis pretendeerima lõpmatuse haaramisele?
Religioon on vaimne side inimese ja tema saatust määravate jõudude või isiku vahel, mille tekkimise aluseks inimese poolt vaadatuna on sisemine vajadus leida oma eksistentsile mõte ja oma tegudele positiivsed motiivid (võimalikult kaugenägelikum eetika), et lahendada nende valguses oma eluprobleemid (saavutada vaimne tasakaal). Religioon väljendub teadmiste ja kogemuste pinnalt tekkinud usus teatud põhimõtetesse või isikusse ning usu läbi kogetud tagasi sidemetes nende kvaliteetidega.
Üksikisiksuse tasandil avaldub religioon kolmel viisil:
1. Teadvustamata (kaasasündinud) religioon – südametunnistus on religiooniväliselt seletamatu norm, mis tekitab inimese teadvuses moraalse hinnangu ümbritsevale maailmale, teistele inimestele ja iseendale. Südametunnistus sõltub eelkõige iga isiku kaasasündinud omadustest, kuid laseb end nii paremuse kui halvemuse suunas kujundada elukeskkonnast ja individuaalsetest läbielamustest. Südametunnistus ei seleta meile mõtlemisprotsessi kaudu inimeksistentsi olemust, vaid juhib meid intuitiivselt tunnetama Jumalat ja Tema tahet.
2. Teadvustatud (omandatud) religioon on südametunnistuse alusel ning inimloomuse ja inimkonna ajaloo uurimise tulemusena tekkiv filosoofiline süsteem, mis annab inimesele võimaluse leida väljastpoolt ennast pidepunktid mõistuse ja tahte tõhusamaks kaasahaaramiseks eetilis-moraalsete probleemide lahendamisel (südametunnistuse suunamisel ja võimendamisel).
Teadvustatud religooni liigid on:
a) Kogemusreligioon – õpetus, mis tekib eriti võimekate inimeste kogemuste põhjal, kes püüavad kõige kindlaksmääramise ja samaaegse suhtelisena mõistmise teel jõuda realistliku maailmakäsitluseni. Kogemusreligioonid ei kasuta loomise ja Looja mõistet, vaid õpetavad võrdluste keeles, kuidas jõuda vaimse tasakaaluni, mis jääks kõigutamatuks saatuse ja surma ees ning kestaks igavesti. Näidetena võiks tuua idareligioone – budismi, taoismi.
b) Ilmutusreligioon – õpetus Looja poolt ajalooliselt ilmutatud seadustest, mis annavad inimesele pidepunkid hea ja kurja tunnetamisel. Ilmutatud seadus käsitleb maailma ja inimest Jumala looduna, saatust Jumala tahtena ning seab inimese tähtsamaks ülesandeks leida vaimne kontakt oma Loojaga ja kriteeriumid olukordade hindamiseks. Kui kõiki seadusi pole võimalik täita, tuleb valida neist kõige kaalukamad, sest inimene vastutab vaid selle eest, mida ta muuta saab ja tohib – ülejäänu teostub positiivse lõpptulemusena inimesele haaramatu ja ainult Jumalale alluva saatuse läbi. Tähtsamad ilmutusreligioonid on kristlus ja islam.
Tähtis on tunda ka religiooni negatiivset vormi.
3. Ebareligiooni mõiste tähistab religiooni kui vaimse sideme nõrgenemist inimese ja Jumala vahel inimese süü läbi, st kui inimese elukäsitlus põhineb seisukohtadel, mis kahjustavad oluliselt tema eluülesannet ja mille ebaõigsusest ta on ise teadlik.
a) Kui inimene mõistab, et teadvustatud religioon on elulähedasem kui tema enda väljakujunenud eetilis-moraalsed tõekspidamised, jääb aga siiski mugavusest või argusest endise teadvustamata religiooni juurde.
b) Kui inimene omandab teadvustatud religoonist ainult osa tõdesid ning jätab tahtlikult tähelepanuta need, mis talle ei meeldi või pole selles elus kasulikud.
c) Kui inimene järgib ainult teadvustatud religiooni välist vormi – traditsioonilisi kombetalitusi – ja tunnistab end religioosseks, tegelikus elus aga ei käitu vastavalt religiooni põhimõtetele.
d) Nõidus – kui inimene püüab panna Jumalat või teisi endast täiuslikumaid vaimseid olendeid täitma inimmõistuse piiratuses kujunenud soove (välja arvatud siis, kui ta teeb seda siiralt, et veenduda Jumala olemasolus).
e) Ebausk. Kul inimene omistab üleloomulikku mõju nähtustele või olukordadele, mis seda tegelikult ei oma.
Muidugi võib igas inimeses leida kõigi religiooni alajaotuste tunnuseid, kuid enamasti on üks neist ülekaalus. Väga tähtis on silmas pidada, et enamasti on üks neist ülekaalus. Väga tähtis on silmas pidada, et teadvustatud religioon oleks meile eelkõige vahend saada inimlikumaks, so vaimselt kaupelenägelikumaks, ausamaks, mõistvamaks, vastutulelikumaks. Muidu paneb iseenesele valetamine meid elama illusoorses arvamises oma tegelikust olukorrast, mis teistele inimestele mõjub teadvustatud religiooni kompromiteerivana. Selle eest peame vastutust kandma.
Teadvustatud religiooni maailmas puuduvad olemuslikud vasturääkivused; võib isegi väita, et erinevused on siin terminoloogilised. Rääkides sellest, milline religioon on kõige õigem, tuleks alati täpsustada, milline neist on minu jaoks kõige õigem, loogilisem ja edasiviivam. Religioonide madaldamine ja vastandamine saab alguse inimestest, kelles ebareligioon on ilmses ülekaalus ning kes ei mõista, et surma ja igavese kohtu ees on iga inimene üksi ega saa eneseõigustuseks viidata endast halvematele.
III
Universaalne elueeskiri
Kõige suuremat praktilist väärtust omab religioon inimese jaoks eetika kaudu, sest siit saab inimene oma käitumise kujundamiseks kõige kaugenägelikuma motivatsiooni. Paraku ainult sellisel juhul, kui teadvustatud religiooni mõistetakse õigesti.
Kristluse kui ilmutusreligiooni eetika ei sisaldu otseselt mingis seadustekoodeksis, vaid Jeesuse Kristuse enda eeskujus, mis võtab kogu Jumala seaduse kokku käsus armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Kuna Kristus ütles end tulnud olevat Vana Testamendi seaduste täitmiseks, mitte nende tühistamiseks, tõlgendab kristlik maailm Siinai mäel Moosesele antud kümmet käsku armastusekäsu kommentaaridena.
Mis juhtub aga siis, kui unustatakse Kristuse eeskuju ja tõlgendatakse Jumala seadust pinnapealselt, seda vaadelgem alljärgnevalt.
1. Ärgu olgu sul teisi jumalaid minu kõrval. Teate, mina pole kunagi Buddha, Muhamedi, puu – või kivijumalate ega mammona poole kummardanud.
2. Ära tarvita Jumala nime ilmaasjata. Ükskord ma ütlesin: “Oh sa Jumal küll!”, mis siis sellest?
3. Pühitse pühapäeva. See käsk mind teistel nädalapäevadel ei kohusta, ja kui ma ka mõnd pühapäeva mingil põhjusel ei pühitse – kas ma olen sellega inimese tapnud?
4. Austa oma ise ja ema. Vanemad elavad kaugel, palju ma nendega läbi ei käi, aga eks ma neid ju kuidagi vist austan ka.
5. Ära tapa. See oleks küll halb, kui ma ise surma saaksin või vangi läheksin, muidu võiks mõne tüütu tegelase maha lüüa küll.
6. Ära riku abielu. Kui mind maha jäetaks, oleks See tõesti patuasi, aga kuidas ma suudaksin jätta väljaspool abielu vaheldust otsimata, kui minu abikaasal on nii halb iseloom.
7. Ära varasta. Teiste inimeste asjade järele pole nagu käed kunagi sügelenudki, kuidas aga elada meie maal riiki varastamata – seda teevad ju kõik! Ja kui veel võiks olla kindel, et vahele ka jää?
8. Ära tunnista valet oma ligimese vastu. Kõik niikuinii valetavad.
9. ja 10. Ära himusta teise inimese õnne ja vara. Kellel võtab see tüki küljest, mida mina mõtlen või mida himustan.
Kui üks variseridest tuli Jeesuselt küsima, missugune käsk Jumala seaduses on suurim, tahtis ta Jeesust proovile panna, kuna tema arvates ei saanud sellele otseselt vastata. Variseri jahmatuseks tõestas Jeesus vastupidist, seades esikohale armastusekäsu. Armastus eeldab aga isiklikku initsiatiivi, ohvrimeelsust ja missioonitunnet, mitte hirmust toituvat orjalikkust. Seetõttu on religiooni seadused siin maailmas määratud eelkõige selleks, et inimene nende järgi enda üle ise kohut mõistaks.
Ühiskonna jaoks on tuvastatud ainult teatud liiki armastuse puudumisest tulenevad inimsusevastased kuriteod, need, mis kuuluvad riigiseaduste kompetentsi. Kui inimene piirduks aga ainuüksi riigiseaduste täitmisega, ei saaks temast kunagi loovisiksust. Inimest oma näo järgi luues määras Jumal loovuse tema jaoks kõrgeimaks põhimõtteks. Seetõttu tuleb Kristuse eeskuju ja kümmet käsku mõista mitte ainult keeldude koodeksina, vaid universaalse eeskirjana selle kohta, kuidas inimene peab elama. Viiendast kuni kümnenda käsuni on selgesti märgatav pingerida: tapmine on suurem patt kui abielurikkumine, viimane omakorda suurem kui varastamine jne. Järelikult peavad esimesed neli käsku sisaldama veelgi tähtsamaid tõdesid ja hoiatama veel raskemate pattude sest. Kinnitust sellele leiame ka Kristuse õpetusest, kes eelkõige mõistis hukka silmakirjalikke varisere. Selle poliitilis-religioosse partei liikmete tähelepanu oli koondunud kuue viimase käsu ümber, mida nad vähemasti teiste inimeste ees täitsid paremini kui nn patused. Kristus suhtus paraku mõistvalt ja kannatlikult just viimastesse, sest Jumala käskude täitmisel on mõtet ainult siis, kui neid täidetakse ausalt; teeseldud voorus on aga kahekordne patt.
– Esimene käsk küsib inimeselt, kas ta otsib oma elule mõtet, kas püüab selgusele jõuda oma missioonis ja mõistab, et kõige tähtsam osa tema elutööst on kultuuri edasi arendamine nii tasapinnaliselt kui ka sügavuti; kas ta hoidub sattumast eksiteele, kus vahetatakse igavesed väärtused ajalike vastu, võetakse üle ühiskonna edustereotüüp ja piirdutakse egoistlike eesmärkidega. Esimene pretendent Jumala kohale inimeses pole mingi inimväline kategooria, vaid tema enda ambitsioonid.
– Teine käsk hoiatab religioossuse simuleerimise eest, et inimene ei tarvitaks Jumala nime asjata sõna ega teoga. Samas viidatakse siin tähelepanule kui esimese käsu täitmise vältimatule tingimusele. Killustades oma tähelepanu pisiasjadele, jääb kõige tähtsam tähelepanuta ja inimene hakkab täitma madalamat seadust kõrgema seaduse täitmata jätmise hinnaga
– Kolmas käsk annab mõista, et ainult tegutsemisele keskendunult unustab inimene tihti eesmärgi, mille poole ta liigub. Tegevus muutub eesmärgiks omaette. Selle vältimiseks ta vajabki regulaarset järelemõtlemisaega.
– Neljas käsk hõlmab inimeste kohustusi üksteisa vastu nii alt üles kui ülevalt alla. St – armasta teist inimest, nii ülemat kui alluvat, sellisena nagu ta on, mitte niisugusena, nagu sa teda ideaalis tahaksid näha. Ainult siis suudad teda paremaks muuta.
– Viienda käsu alla ei kuulu ainuüksi füüsiline tapmine, vaid ka tapmine igavesse surma. Näideldud või banaalne religioossus rumaluse eeskujuna ja välistavad paljude teiste inimese jaoks teadvustatud religiooni mõttekuse.
– Kuuendat käsku rikkudes, kui inimena kasutab vastutustundetult oma võimet sigitada või sünnitada, seab ta ohtu oma elutöö teise tähtsa osa – jätkata inimsugu ja kasvatada oma järglasi võimelistaks täitma nende eluülesannet.
– Varastamine ja valetamine on Jumala ees põhjendatud ainult siis, kui see väldib kõrgemate käskude täitmata jätmise nii enda kui teiste inimeste jaoks, kellelt varastatakse või kellele valetatakse.
– Himustamine on energia raiskamine, kuna himustaja jätab tähelepanuta Jumala tahte asetada inimene antud olukorda. Himustatu kättesaamisel ilmnevad asjaolud, mis kahjustavad inimese elutööd.
Niisuguse elutõdedega arvestmine annab veidigi lootust, et inimene inimesena käitub ja täidab oma ülesande nii iseenese, ühiskonna kui ka Jumala ees.
Rein Õunapuu
Tallinna ja Tartu rooma-katoliku koguduse preester (1991)
