Inimese ülesandest – Rein Õunapuu

Väljavõte “Katekismusest mittetraditsionaalidele”Eesti Ekspress 13 (14) 22.12.1989

Meid ümbritsev maailm laseb end analüüsida põhjuste ja tagajärgede kogumina. Mingil tasandil võime küIl oletada, et põhjuste ja tagajärgede ahel moodustab suletud ringi, kuid siis tekib omakorda küsimus ahela algpõhjusest. Kui me küsime, mis oli enne, kas muna või kana, ei saame vastust leidmata ometi väita, et mõlemad on alati olnud ja jäävad kestma igavesti. Rääkida lõpmatusest tähendaks pakkuda fantaasiat tõeluse asemel. Inimene ei haara praktilist lõpmatust, vaid opereerib üksnes oma ettekujutusega sellest, justkui püüdes tavalise aritmeetika vahenditega lahendada trigonomeeria ülesannet. Ometi on vähetõenäoline, et lõpmatu olemine koosneb lõplikest protsessidest, nagu seda on inimese elu või inimkonna ajalugu. Inimesele on hädavajalik teha kõigest, mida ta teab ja tunnetab, kõige tõenäolisem järeldus, et sellest juhinduda oma praktilises elus.
Maailm eeldab loomist mõistuse poolt, sest kõik siin leiduv põhineb elusorganismide hierarhial ja koostööl. Loomisvõime ülendab inimese muust elusloodusest, ning tõstab kõrgeimaks loomeprintsiibiks mõistuslikkuse. Nii võib suurima tõenäosusega väita, et paljudest väga mõistuspärastest põhjustest ja tagajärgedest koosnev maailm pole tekkinud mõistuseta stiihiast ega kao samasse mõttetusse ja halastamatusse stiihhasse.
Analüüsides kogemuslikku maailma, jõuab inimene tõe ja normi mõisteni, mille abil ta püüa süstematiseerida Iäbielatut ja mõista inimeksietentsi olemist, et Iäbiuuritud mineviku põhjal kaitsta end olevikus ettevõetava Iäbi tulevikus ilmneda võivate inimvaenulike tagajärgede eest. Niisugune kogemus suunab meid uurima headuse ja kurjuse iseloomu.
Headuse all mõistame loova, säilitava ja täiuslikkusele viiva iseloomuga olukorda või energiat nii üksikisiku kui kogu inimkonna kontekstis.
Kurjuseks nimetame headuse polaarset vastandit – eksitavat, kaotavat ja hukutavat energiat. See ei pruugi olla iseseisev energia, vaid lihtsalt headuse puudumine.
Eelpooltoodud mõistete omavaheline suhe on eri olukordades vägagi erinev. Näiteks võib see, mis käesoleval hetkel tundub olevat hea, osutuda kaugemas perspektiivis kurjaks; mis ühe inimese jaoks on vaieldamatult hea, võib teise jaoks olla halb jne. Maailmas ei ole valikut hea ja kurja vahel, ühega kaasneb sageli teine. Nii tulebki valida mitmest heast suurim või mitmest halvast väikseim, mõistes, et otstarve põhendab abinõu juhul kui eesmärgis sisalduv hea ületab vahendis sisalduva kurjuse (näiteks kui arst teeb haigele valu, et pikendada tema elu ja vabastada teda veel suurematest piinadest; kui isa annab andeks oma pojale, kes oma süütegu siiralt kahetseb, et õpetada talle armu ja halastuse suuremat väärtust hirmu ja karistuse ees). Inimese elu on lühike ja kaotab surmajärgse olematuks muutumise korral mõtte, samuti muutuvad siis mõttetuiks tema moraal, eetika ja kultuur, sest kõigele inimlikule oleks tasuks olematus.(…)
Inimkonna kestmajäämine meile tuntud kujul pole väljapääs – oma lastes edasi elamise idee jätab tähelepanuta üksikisiku õigused eneseteostusele ja tasule Samas pole maailmaruumi käsitemisele energeetiliselt avatud süsteemina mingit reaalset alust. Päikesesüsteemi plahvatus päikese muutumisel hiid täheks või kogu maailmaruumi jahtumine toovad kaasa inimkonna paratamatu välja suremise (kui see ei sünni juba varem elukeskkonna saastumise või energiavarude ammendumise mõjul).
Ülalöeldu põhjal võime väita, et inimese eksistentsil saab olla mõte vaid eeldusel, et ta on loodud kõrgema mõistuse poolt. Järelikult peab iga indiviid püüdma hoiduda viimse hindaja Ja kohtumõistja maailmakäsitlusest ning arvestama sellega, et ta on pigem ise hinnatav ja kohtualune. Inimese kõige tõenäolisem ülesanne on Looja tahte otsimine (olgu siis otseselt või kaudseIt), selle leidmine ja ellu rakendamine.
Kurjuse olemasolu lubab Jumal tõenäoliselt selleks, et inimene mõistaks kurjuse olemust isikliku kogemuse varal ja pöörduks sellest ära oma vabal tahtel, nii suures ulatuses, kui see iga konkreetse isiku jaoks on võimalik. Sel viisil valmistatakse inimest ette tulevaseks igaveseks eluks.
Üleloomulikkus ei ole ainuüksi ratsionaalse mõtlemise valdkond, seetõttu saab igale väitele leida vastuväite. Suhtumine üleloomulikku jääb ikkagi iga inimese enda otsustada, ilma et teistel oleks õigus teda selle eest hukka mõista.