Mida me tegelikult teame teistest rahvastest?
Me teame, et lühikestes nahkpükstes sakslased joovad ohtrasti õlut ja laulavad kannudega vastu lauda tagudes lõbusaid õllelaule, et lõhnaõlipilvedes hõljuvad prantslased söövad põhiliselt konni, et igas olukorras külmaks jäävad inglased lisavad soolastele toitudele piparmünti, et arulageduseni “poliitiliselt korrektsed” ameeriklased panevad ka kõige peenema hõrgutise peale ketšupit, et toorest kala ja pääsupesi söövad jaapanlased veedavad oma elu teineteise peale karjudes ja kummardusi tehes ning lõpetavad enamasti harakiriga, noh ja venelased – mida nemad küll kõike ei tee. Näe, saigi ümbermaailmareis tehtud!
Niisuguseid hinnanguid kipub igaüks teistele rahvastele andma, ning enamasti mõtleme seda humoorikalt ja sugugi mitte pahatahtlikult. Ometi varjavad end selle
hoiaku taga kaks meie inimsuse ohtlikku vaenlast – pinnapealsus ja hoolimatus.
Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust, ja see teadmine peab mõjutama ka meie suhtumist teistesse inimestesse – eriti neisse, kelle mõistmine nõuab palju kannatust ja avatust – kui me soovime, et meie tõsisele suhtumisele vastataks samaga. Sest kui me tervitame ainult oma vendi – eks paganadki tee sedasama.
Vaeste hinge nõua rikaste käest
Kui meid kutsutakse mõnele välismaisele konverentsile, mille juurde kuulub tavaliselt meie vaesusega arvestades täispaketina prii sõit, söök ja elamine, siis tekib tahtmatult tunne, et tööalase kutse asemel hoiad käes vana head turismituusikut. Ja kui lõpuks istud konverentsisaalis, kus rikkamad lääne vennad räägivad oma probleemidest, paneb see sind ohkama: oh oleks ometi meilgi niisugused vaimsed ja kõrgelennulised mured, mitte aga üks lõppematu vaev läbisadavate katuste, pudeneva krohvi ja ebamääraste majanduslike suhetega.
Kas tõesti? Kui nii arvame, oleme küll millestki lootusetult valesti aru saanud, või pole meil veel lihtsalt olnud aega pilku katkisest katusest kõrgemale tõsta. Lugu on nimelt nii, et vaeste käest rikaste hinge ei nõuta (kui nad just proletariaadi diktatuuri ei kehtesta ja viimaste kõri kallale ei kipu), aga rikaste käest vaeste oma küll. Rikkuse suurenedes suureneb ka vastutus kõigi – nii omade kui võõraste – vaeste suhtes. Kuna ka meid nähakse tulevaste partneritena rikaste peres, ei ole imestada, et meilegi rikaste moodi nutmist õpetama on hakatud.
Ja uskuge või mitte, aga kohati läheb seda oskust juba ka Eestimaal tarvis. Sest nii mõnedki kirikud on meil korda saamas, töötegijad ja nende töötasudki enam-vähem leitud – ning enne kui me selleks valmis oleme, seisavad meie ees hoopis uutlaadi probleemid, millest me kiriku tagakiusamise ja majandusliku kitsikuse ajal ei osanud undki näha.
Otsida lepitust – võita elu
Nii oli pealkirjastatud Saksamaa kirikute oikumeeniline kokkutulek, millel allakirjutanu 13. – 16. juunini viibis külalisena Eesti Kirikute Nõukogu poolt. Kokkutuleku kohaks oli valitud Erfurdi augustiinlaste klooster, kus Martin Luther veetis oma õpiaastad. Kloostrina mainitud kompleks küll enam ei teeni, vaid muuseumina ja konverentsikeskusena.
Erfurdi kokkutulek oli kavandatud Saksamaa kristlaste jaoks oikumeenilise protsessi teise faasina, mis peab samas ette valmistama tuleva aasta juunis Grazis asetleidvat Euroopa II oikumeenilist kokkutulekut. Euroopa Kirikute Konverentsi (GEG) ja Euroopa Piiskoppide Konverentside Nõukogu (GGEE) ettepanekul on ka Grazi kokkutuleku peateemaks “Lepitus – Jumala and ja uue elu allikas”.
Kirikuhüvanguks kogu inimkonnale
Nagu juba viitasin, oli kokkutulek vaid osa pikemast oikumeenilisest protsessist, mille ajalugu allpool lühidalt kirjeldaksin.
Kõigepealt olgu öeldud, et oikumeenia on oma olemuselt kontsiliaarne protsess- nõukogude ja kokkutulekute kaudu avanev laiapõhjaline liikumine, mille kandvaks
ideeks on kirikute tunnistus inimkonna elu ja ellujäämise heaks. Protsessi juhatas sisse maailma kirikute oikumeeniliste nõukogude täiskogu Vancouveris 1983. aastal. Murrangulised aastad 1988 ja 1989 on Saksamaal ajalukku läinud mitmete oikumeeniliste kokkutulekutega nii selle maa ida- kui läänepoolel. 1989. aastal toimus Baselis Euroopa kirikute oikumeeniline kokkutulek, ja aasta hiljem Söulis ülemaailmne.
Sotsiaaleetiliste küsimuste kõrval, mis puudutavad vahetult iga inimest, on neil kohtumistel arutatud ka teoloogilisi seisukohti, sest kristlaste tõeline ühtsus põhineb mitte ainult ühistel probleemidel, vaid usuühtsusel – vennalikel suhetel, nagu Jumala lastele kohane.
Saksamaa euroopaliku kristluse süda
Eestimaa ajalooline ja kultuuriline seotus Saksamaaga pole ainus, mis meid kui kristlasi selle maa vastu paneb huvi tundma. Saksamaa on Euroopa pluralistliku kristluse süda, kus kaks suurt kirikut – luterlik ja rooma-katoliku kirik – on külg külje kõrval elades, aastasadu kestnud konfliktide ja nende lahendamise läbi loonud demokraatliku, kuid traditsioonidele toetuva kristluse mudeli, mis ei loobu ühtsuse nimel oma põhimõtetest, kuid ei loobu samas ka niisuguse ühtsuse taotlemisest, mis teeniks kogu inimkonna hüvangut. Sellepärast peaksime meiegi oskama näha Saksamaas üht ülemaailmse kristluse kaalukeelt, millest ka meie oleme sõltuvad.
Pöördudes tagasi Erfurdi konverentsi juurde, võib öelda, et käsitletud teemadering hõlmas tõepoolest kõiki tähtsamaid, praegu nii Saksamaal kui kogu maailmas aktuaalseid probleeme: suhtest oma maa minevikku, Lääne- ja Ida-Saksamaa erinevast mentaliteedist kuni naisküsimuse ja teravate ülemaailmsete majandusprobleemideni välja.
Kokkutuleku avakõnes maalis Erfurdi katoliku piiskop dr. Joachim Wancke välja idasakslaste portree lääne suguvenna silmade läbi, ja samuti kuidas asi vastupidi välja näeb. Läänesakslase jaoks on idasakslane vaene sugulane, “oss” alama klassi esindaja, keda tuleb majanduslikult jalule aidata; idasakslasele on läänesakslane rikas suguvend, kes arvab, et kõiki väärtusi siin maailmas on võimalik raha eest osta. Liikumine lepituse, üksteisemõistmise ja vastastikuse austamise suunas võib teoks saada ainult kõikide probleemide teadvustamise ja jätkuva dialoogi kaudu. Kõne puudutas ka ülemaailmseid sotsiaalseid ja ökoloogilisi probleeme, mille suhtes ei tohi kristlased jätta oma suhtumist avaldamata.
Tööaeg jagamisele
Äärmiselt huvitav diskussioon leidis aset kokkutuleku teisel päeval, teemaks Saksamaa majanduslik olukord ja tulevikuväljavaated. Saksamaa evangeelsete ettevõtjate ühenduse (niisugunegi on olemas!) esimehe dr. Heinz Reiehmanni ja Frankfurdi Filosoofilis-Teoloogilise Püha Georgiuse Kõrgkooli sotsiaalteaduskonna jesuiidist professori dr. Friedhelm Hengsehbaehi vahel. Diskussiooni oskuslikuks, kuigi väga teravaks ärgitajaks oli kriitiliste kristlaste ajakirja “Publik Forum” ajakirjanik dr. Wolfgang Kessler.
Lõppjäreldustest jäid praeguse majanduskriisi põhjustena kõlama avatud maailmaturu tekkimisega seotud väärtuste ümberjagamine ja rikkuste kogunemine rahvusvaheliste kontsernide kätte, mille tõttu pole liiga kalli tööjõu ja arenenud ametiühingutliikumisega Saksamaal enam võimalik toota midagi muud kui kõrgtehnoloogial põhinevat toodangut. Lisaks peab Saksamaa loodus kandma juba praegu 8 korda nii suurt reostuskoormat kui selle enesetaastusvõime tasakaalustada suudaks. See olukord tõotab aasta-aastalt üha suuremaid kulutusi ökoloogiale, ja vastavalt ka suuremaid makse. Töösturid aga ei tööta kusagil maailmas ilma kasumita, ja nii investeerivadki nad oma raha väljaspoole Saksamaad. Ainsa väljavaatena kasvava tööpuuduse vastu nimetati tööaja jagamist kõigi tööotsijate vahel ja sotsiaaltoetuste süsteemi ümberkorraldamist. Praeguses olukorras saab töötu Saksamaal nii kõrget toetust, et vähem kui täiskohaga töötamine ei tasu lihtsalt ära. Üks argument jäi siiski diskussiooni käigus välja ütlemata: töökohad pole ju Saksamaalt kadunud eiteakuhu, vaid vaesematesse riikidesse (Eesti kaasa arvatud), sest ka teised, ajaloost rohkem pureda saanud rahvad tahavad elada paremini.
Adventistid, katoliiklased, õigeusulised — ja naisvaimulikud?
Naiste vaimulikuksordineerimise küsimuses tekkis huvitav konsolideerumine rooma-katoliiklaste, õigeusuliste ja adventistide vahel. Adventistide esindajana kongressil viibinud pastor Holger Taubert ütles oma intelligentselt tagasihoidlikus sõnavõtus, et kahtlemata tuleks Saksamaa tingimustes naisvaimulike seisus ka advendikirikus sisse seada, kuid sel kirikul on oma maailmaorganisatsioon, mille liikmeskonnast 8/4 asub Ida-Euroopas ja arengumaades. Seal pole aga naisvaimulike ordineerimine muutunud paljude teiste ja teravamate küsimuste kõrval aktuaalseks, ning solidaaraasusest nendega ei saa ka saksa adventistid antud küsimuses kaasa rääkida. Katoliiklaste ja õigeusuliste osaks jäi selle peale kergendatult ohata ja nõusolevalt peaga noogutada, sest adventistid olid oma vastusega vabastanud nad probleemi sisulisest arutamisest.
“Prohvetiteta” ei saada kusagil läbi
Päris ilma ekstsessideta ei laabunud siiski ka see üritus: selgus, et priskilla-fenomen pole Saksamaalgi tundmatu. Kohe avajumalateenistuse alguses tuli Erfurdi toomkiriku altariruumi üks “unruhige Bruder”, “rahutu vend”, nagu teda hiljem kutsuma hakati, haaras mikrofoni ning hakkas kõnet pidama. Alguses ei saanud keegi arugi, mis masti mehega tegemist on, sest ta hüüdis loosungeid Lutheri reformatsiooni jätkumisest ja keegi isegi plaksutas talle; kuid siis haaras mees altarilinast kinni ja tõmbas selle kõige täiega põrandale (toomkirik on Erfurdis katoliku kirik). Kui rahutut venda välja toimetati, hüüdis ta valjul häälel üle kiriku: “Vabadust!” (seda muidugi saksa keeles, nii et ei tekkinud kahtlustki, et ta oleks püüdnud öelda “vabandust”). Nagu teati rääkida, polnud see sugugi tema esimene etteaste. Kuid palju sügavama mulje kui igasugune “prohvet” jättis mulle kirikusviibijate reaktsioon. Kui inimestele sai selgeks, mis oli toimumas, täitus kirik lauluga, mis mattis lärmitseja hääle; kellegi silmis ei näinud ma viha. Konverentsi lõpetamise jumalateenistusel oli see rahutu hing jälle kohal, kuid seekord oli Jumal saatnud tema rahustamiseks kaks politseivormis kaitseinglit.
Üldse võib Saksamaa massiteabevahendeid jälgides oletada, et siinsed kristlased peavad olema kõikvõimalike provokatsioonidega palju rohkem harjunud kui meie. Viimasel ajal ei möödu siin nädalatki, kui mingi perioodiline väljaanne ei avaldaks mõnd pahatahtlikku artiklit kiriku(te) aadressil.
Saksamaa II oikumeenilise kokkutuleku sõnum ja üleskutse
Kristlaste jaoks on lepitus lahutamatult seotud usuga – meile, inimestele, Jumalast kingitud lunastusega, mida me tunneme Jeesuse Kristuse elu, surma ja ülestõusmise läbi. See lunastus on aktuaalne ka tänapäeval ja kutsub meid meeleparandusele.
Kokkutuleku lõppdokumendis tänati Jumalat külma sõja lõppemise eest, mis tõi rahu paljudele rahvastele, kuid avaldati kurbust uute konfliktikollete puhkemise pärast ja sotsiaalse ebakindluse pärast paljude inimeste jaoks. See ebavõrdsus, kus kuristik vaeste ja rikaste vahel üha kasvab, ähvardab sotsiaalse rahu püsimajäämist. Kokkutulnud kutsusid üles lõpetama looduse röövmajandamine ja elamine tulevaste põlvkondade arvelt. Nenditi, et ikka veel on kirikud üksteisest eraldatud, ning lisaks sellele valitsevad ka üksikutes kirikutes pinged. Liiga tihti on üksikisik ja -rühmad ametnike omavoli ees jõuetud ning tunnevad end vastutusvõimetuina (kivi kuhu mujale kui katoliku kiriku kapsaaeda). Naised on kirikus ikka veel tõrjutud seisundis, ning lapsi ja noorukeid ei võeta tõsiselt. Meil kõigil on enesekriitika ja lepliku meele osas veel palju ära teha.
Ülaltoodule toetudes valjendas kokkutulek oma solidaarsust vaeste ja ilmajäetutega ning andis oma toetuse programmile “Kirikute solidaarsus naistega”, samuti rassismivastasele liikumisele ACK ja AGENDA 21 ökokonverentsile Rio de Janeiros. Neid samme kasitleti liikumisena lepituse poole, milles kutsuti osalema kõiki hea tahtega inimesi. Samuti kutsuti kõiki kristlasi üles palvetama lepituse eest.
Teised rahvad ja meie
Erfurdi konverents oli loomulikult peamiselt Saksamaa-keskne. Kuid selle töös tõsiselt osaledes tekkis allakirjutanul paljude probleemide puhul seoseid Eestimaa praeguse olukorraga. Just seetõttu sai kirjutatud ka käesolev artikkel, et kutsujate poolt tehtud kulutuste huvitus ei piirduks kõigest ühe inimese muljete ja sisemise rikastumisega.
Missugused on tegelikult olnud lääneriikide ja meie kirikute suhted siiamaani? Üldjoontes võiks neid iseloomustada nii: keegi tuleb meile külla ja näeb, millises seisukorras on meie kiriku hooned ja varad, ning ta küsib, kui palju meil kõige selle kordategemiseks raha vaja oleks. Meie nimetame summa. Kui aga me ise sõidame läände, teevad vastuvõtjad varem või hiljem ikkagi jutuks, mis meil vaja on ja millega nemad aidata saavad. See kõik on hea, paratamatu ja meie jaoks kohati isegi elutähtis, kuid – kas see ongi kõik? Millise vaimuga, mille nimel ja millest jõudu ammutades elab uks tavaline inimene siin- või sealmaal, see sumbub konnadesse, harakiridesse ja muusse taolisse, mis on võõras, millega meie või nemad ei ole harjunud. Muidugi ei unusta me kunagi rõhutamast, et igal rahval on õigus olla omal maal omamoodi; kuid kas ei varja seesuguse, näiliselt väga tolerantse tõdemuse taga end pahatihti ükskõiksus, teise rahva mahakandmine nende hulgast, kes võiksid kuuluda meie tõeliste sõprade ja tõsiseltvõetavate partnerite hulka, nende hulka, kellesse me huviga ja laiahaardeliselt süveneme?
Asi muutus minu jaoks mustvalgeks reaalsuseks ühe kokkutulekul külalisena viibinud poola preestri käitumise varal. Temale ei meeldinud kohe üldse miski: kõik, mis ei olnud täpselt nii nagu Poolas – ja midagi niisugust oli tõepoolest väga raske leida – ei kõlvanud mitte kuhugi. Kuid sealjuures võis aru saada, et see inimene ei seadnud end tegelikult otseselt teistest ja olukorrast kõrgemale – tegemist oli siira sooviga vendadele Kristuses selgitada, kuidas kõike palju õigem, lihtsam ja parem teha.
Ei pääsenud ma ka kuhugi iseenda väärsuhtumiste märkamistest. Konverentsi tööst osa võttes tajusin ühel hetkel, et mõnda aega tagasi, suhteliselt sagedaste ja väga inimlike kokkupuudete põhjal oma saksa sõpradega, arvasin end Saksamaad palju paremini tundvat. Turistina võõrsil viibides ei jõua sa lihtsalt teise rahva hingeni – külaline peab ikkagi leppima sellega, mida talle näidata tahetakse. Olles nüüd käesolevast aastast aspirandina pikemaks ajaks Frankfurdi Filosoofilis- Teoloogilises Püha Georgiuse Kõrgkoolis õppimas, tuleb mul oma suhtumises paljugi ümber hinnata alates sakslaste väsimatust süütundest teiste rahvaste ees ja lõpetades siinse härrasrahvalikult kõrgi teeninduskultuuriga.
Nagu teise inimese puhul, on ka teise rahvaga lähemalt tutvudes küllalt raske loobuda partneri omapärastele joontele hinnangut andmast – see on hea ja see on halb – ning austada ja huvituda teisest lihtsalt sellisena nagu ta on. Niisuguse avatud suhtumise saavutamiseks peab aga igaüks ja iga rahvas tegema tööd just nimelt iseendaga.
Samas on selge, et välismaal teatakse meist, väikerahvastest veelgi vähem kui meie neist – mida me tegelikult mõtleme, mille nimel me elame. Sellepärast on tõesti kasulik külalisena teiste rahvaste probleeme käsitlevatel kokkutulekutel osaleda, õppida nendega kaasa mõtlema ja kutsuda teisi meie probleemidest osa saama. Nii saab selgemaks, mida meil on tegelikult üksteisele pakkuda.
Rein Õunapuu
Katoliku-preester
Frankfurt Maini ääres, juuli 1996
