Intervjuu ilmunud ajalehes Eesti Ekspress paavsti visiidi ajal 1993. aasta septembris.
“Te tahate minust narri teha, te tahate minust püstiseisvat idiooti teha!” pragab isa Rein Õunapuu joviaalselt järjekordse lehepiltnikuga, kes ainsale Tallinna katoliku preestrile kaela on saadetud. “Oodake, las ma panen sutaani selga, muidu ma näen välja nagu viimane pätt, piiskop lööb mu maha!”
Isa Rein istub kiriku käärkambris arvuti taga ja klõbistab sinna omakäeliselt noid sadu nimesid, kes kõik soovivad paavsti missale. Muist mahub siiasamasse katoliku kirikusse, muist Nigulistesse, muist Raekoja platsile. Paljud kirjapanijad on isa Reinu tuttavad (need paluvad oma Soome sõprade eestki), enamik mitmesuguste koguduste liikmed, mõni mees ka pärispagan.
“Mis ameti mees olete?” pärib isa Rein keskealiselt mehelt, kes üheski koguduses arvel pole, aga EV passi näpu vahel veeretades palub ikkagi paavsti näha. – “Lukksepp.” – “Pommi teha oskate?”- “Vahest oskan kah, kui vaja peaks olema ” vastab lukksepp trotslikult. “Pommi pärast see möll siin käib,” seletab isa Rein ja paneb mehe kirja.
Isa Rein kannab vapralt kirikuvürsti vastuvõtu ränka risti ning näib olevat oma sõiduvees. Ajakirjanikud võtab ta kõik rõõmsasti vastu, sest olukorda, “kui teie meie juurde tulete” – nagu isa Rein ütleb, tuleb ometi kasutada. Koos EE esindajaga kiusab kirikuvürsti Moskva ingliskeelse lehe üks eesti päritoluga valdavalt ingliskeelne naisajakirjanik koos oma tõlgiga.
“Kuidas isa Rein ennast tunneb
preestrina nii vähekatoliikliku maal?” pärib neiu inglise-eesti segakeeles. Isa Rein kinnitab, et väga hästi. “Katoliiklikul maal oleks mu töö väga koormav ja rutiinne – iga päev kaks laulatust ja kolm matust – very boring. Siin kohtan ma erinevaid inimesi oma täiesti ebastandardsete probleemidega. Nüüd muidugi usklike hulk kasvab – seoses paavsti tulekuga.”
Nüüd päritakse isa Reinu noorpõlve kohta ja isa meenutab oma kujunemis- ja haridusteed, “Jõudsin usu juurde 1970ndate keskel, aga et ma vabakirikutega palju tegemist ei teinud, jäid mul Timuskid ja teised usklike hirmud nägemata.” Nüüd peab isa Rein inglise keeles seletama, mis asi on Pagari tänav. “Baker Street… Sherlock Holmes.”
“Minu olukorras polnud poliitikaga tegelemine mõeldav – olin ainus katoliku preester Eestis. Kohtumised Pagari-meestega olid viisakad, mulle jäi piisavalt mänguruumi, Minu käest küsiti, kui palju inimesi kirikus käib. Ütlesin ikka, et tulge vaadake ise.”
Teo-loogia “Missugune naljakas sõna – teoloogia!”
hüüab isa Rein. “Usuteadus. Kuidas ma saan usust teada! Siis ma ju enam ei usu!” Selle sõna kehastusena on kompuutri kõrval laual kaks pirakat fajansstigu. “Sõnadele järgnevad teod! – Words are followed by snails!”
“Usklikega on vahel see häda, et nende huumorimeel on kuidagi kinni jäänud. Minu unistus on see, et Eestis oleks kunagi klooster, millel oleks oma õlletehas. Vahest see parandaks asja. Olen hakanud ka kirikulehte nalju panema ja need kukuvad mul viimasel ajal hästi välja. Üldse võiks maalehtede kõrvale taevalehte teha. Praegu tundub mõnele, et teatud nurga alt vee pähetilgutamine annab kellelegi mingeid eeliseid. Et mingid väikesed tegemised – joomisest või suitsetamisest loobumine – määravad sinu õndsakssaamise. Maailm on natuke laiem! Fundamentalism on kramp! Et inimesed hakkaksid asjast aru saama, tuleb neid natuke loksutada!”
“Kas rumalus on kommunistlik pärand?”
küsib neiu teenistusvalmilt. “Oh, ma olen ka lääne inimeste hulgas palju rumalaid näinud. Eks see kapitalism hakkab ka ajudele,” vastab isa Rein sama vastutulelikult. “Surmtõsidus religioonis tapab. Religioonis on vaja väikest mänguruumi. Muidu tekib nagu teine korrus peale. Näiteks võib inimene olla uhke selle üle, et ta uhke ei ole.”
“Aga mina rääkisin inimestega tänavalt
ja mõned ütlesid, et nad ei taha paavsti tulekut. See tähendavat sõda.” ütleb naisajakirjanik.
“Kui sinult seal taevas keegi peaks küsima, kes su tappis, siis vasta: Mägiste vanema lombakas sulane Ott”,” tsiteerib isa Rein Mait Metsanurga romaani “Ümera jõel” ja kõneleb rahvusliku alaväärtuskompleksi juurtest.
“Katolitsismi eelised?”
saan nüüd mina pärida,
“Ma ei unusta, et ma elan valdavalt luterlikul maal. Katolitsismi eeliste ühekülgne rõhutamine oleks luterlastele näkku sülitamine. Siis ma justkui süüdistaksin inimesi milleski, milles nad tegelikult süüdi ei ole.
Võin vaid kõnelda, miks katoliiklus mulle meeldib. Katoliiklus pakub väga palju võimalusi. Ta mahutab õigupoolest kõik teised kristlikud kirikud. Meie hulgas on ka metodistliku või baptistliku mõtteviisiga inimesi. Katoliku kirik pakub täiesti omaette, helget elustiili – kloostrielu, mida iseloomustab vabadus reeglites. Kloostrielanike töö on tegelikult tasuta abi ühiskonnale. Munkluse kaudu aitab kirik ühiskonda, kui see satub ummikusse. Suurepärane on ka katoliku kiriku valitsemissüsteem, sest kiriku juht on omaette riigipea. Nii ei saa totalitaarne võim maailmale väita, et nende käsilane on kohaliku kiriku juht. Rooma teab, kes on tõeline peapiiskop.”
Eostamisvastaste vahendite
ja preestrite tsölibaadi mõttekuse kohta pärimisele ei vasta isa Rein sugugi mitte paavstide sõnadega, vaid tema jutust aimub inimene, kel katoliikluse olemus ja probleemid tõsiselt läbi mõeldud. “Katsuge vaadata seda asja kiriku seisukohalt. Kirik esindab mitte lihtsalt moraali, vaid religioosset moraaliideaali. Jumal lõi inimese ja sellelt seisukohalt lähtudes on kiriku ülesandeks takistada neid arengusuundi, mille kohta keegi täpselt ei tea, kuhu lõpuks välja jõutakse. Ei maksa tonti niisama lihtsalt pudelist välja lasta. Pealegi – looduslikud rasestumisvastased vahendid on lubatud. Võib ju arvata, et preestergi võiks abielus olla, aga siis on tal nii palju igapäevamuresid ja kogudus peab kogu tema vahmiili üleval pidama.Muidugi on igasugune seadus, ka kirikuseadus ikka kellegi suhtes ülekohtune. Aga igaviku vaatekohalt paistavad need asjad pisut teisiti.”
“Teate, miks mulle katoliiklus meeldib,”
ütleb isa Rein jutu lõpetuseks. “Mind võidakse katoliku kirikus tõepoolest ära nullida, minu sõnad pöörata minu vastu. Aga kui ma olen teinud oma südametunnistuse järgi, siis mitusada aastat hiljem rehabiliteerib kirik mind kindlasti. Ma võin olla kindel, et kiriku traditsioon jätkub. Igaviku ees jään ma õigeks, kui ma seda tõesti olen olnud.”
