Mõned mõtted, millest palves lähtuda.
- Olla avatud kõigele, mis Jumal meile palvest räägib Pühakirjas. Mk. 11,24 peab mõistma eriti kuulates Jumala tahtmist. On vana ütlus, et Jumal vastab alati palvele, kuid mõnikord on vastus “jah”, mõnikord “ei” ja teinekord “oota”.
- Peame palvetama vastavuses igapäevaelu seadustega ja terve mõistusega. Kui palume, et “Issand, aita meil see korvpallimäng võita”, siis palun Temal meie meeskonda tulla. Jumal vastaks võibolla “Meeskonnas võib ainult 5 mängijat olla.” Parem palve oleks, “Issand, aita meil anda oma parim!”
- Missuguse usuga, me palvetame. Ühelt poolt on vale ennast viletsas usus süüdistada, kui tundub, et palve ei jõua kohale. Teiselt poolt on arvatavasti vale eeldada, et meie usk on “parimates aastates”. Palvel võibolla rohkem mõju, kui meie usk tugevam oleks. Ilma mureta peaksime paluma Jumalalt usu andi, siis palvetama, usaldades tema ettehooldust.
- Tihti on meil puud usaldusest. Mitte sellepärast, et Jumal meie palvetele ei vasta, vaid me ei tunne neid vastuseid ära. Arvame, et lihtsalt jälle üks kokkusattumus. (Kuid keegi märkis, et “Kokkusattumused tulevad sagedamini, kui me palvetame!”) Võib pidada päevikut oma palvetest, et näha, mis on tegelikult toimunud.
- Jumal ei saa vastata kellelegi, kes temaga pole suhelda tahtnud ja on ehitanud seina, enda ja Jumala vahele. Me ei saa andeks, kui me teistele andeks ei anna (Mt. 18,21-35). Patuga, me rikume suhteid ja puhta eluga avame ennast rohkem Jumala õnnistusele.
- Jumal ei vasta palvele, sest võib-olla me ise peaksime vastutama selle palve eest. “Jumal aita vaeseid!”, viitaks sellele, et nad saavad abi, kui me õpime jagama. Kui palume endale tervist, siis oleks vastus ebatervete elukommete mahajätmises.
- Peaksime mõistma, et kõikidel inimestel ei ole samu ande. Mõndadel on eriline and haigete eest paluda, mõned ütlevad, et nad kuulevad Jumalat nendega kõnelemas. Ande on palju ja kellelgi ei ole kõiki ande. Me moodustame ühe Kristuse Ihu, 1 Kor. 12,12-31.
- “Palve eesmärk ei ole Jumalat meie moodi mõtlema panna, vaid õppima vaatama nagu Tema meid näha võib”. Võibolla palume, et Jumal meilt haiguse ära võtaks, kui tegelikult saame kindlust ja tugevust, et püsima jääda (nt. nagu Paulus 2. Kor. 12,7-9). Tihti, kui usklikud saavad kogenumaks palves, leiavad nad endid vähem asju küsimas, rahul olles sellega, et saavad oma elu Jumala kätesse anda.
- Me palvetame, et me oleksime avatud õnnistusele, mida Jumal meile anda tahab. See käib kõikide palvete kohta: kiituse, tänu, eestpalve ja kahetsuse kohta. Meie kiitus ja tänu ei tee Jumalale midagi head, kuid loovad meie vahel õiged suhted. Meie eestpalve ei ole Jumala veenmiseks, vaid meie pöördumiseks Jumala kui kõige hea andja poole. Me kahetseme pattu, et mitte veenda Jumalat meile andeks andma, vaid, et avada ennast andeks andmisele, mida Jumal pakub meile Jeesuse läbi.
- Me saame paluda suurema veendumusega vaimsete väärtuste, kui materjaalsete pärast. Võime paluda rikkust, kuid pigem täitub meie palve, kui palume alandlikkust. Näiteks palve, et tuleks vihma, et meie lilled saaksid kasvada, võib hoopis naabril tiigi üle ujutada.
- Jumal austab nende vabat tahet, kelle pärast me palvetame. Igal ühel on õigus Jumala õnnistusele “ei ” ütelda. Kuid püsivus võib palju korda saata. Nt. püha Augustinius pöördus pärast seda, kui ta ema püha Monika oli aastaid tema pärast palunud.
Allikas: “We believe…” A survey of the Catholic Faith”, Oscar Lukefahr, C.M. 1990/95, Imprimatur.
