Väikse Eesti rahva suur Saksa kirikulaul – Rein Õunapuu

Eesti kirikumuusika identiteedist
(ilmunud 9. ja 16. juuli 1997. ajalehes “Eesti Kirik”)Iga kord, kui keegi julgeb ajakirjanduse veergudel käsitleda kirikulaulu või liturgia probleeme, saabub toimetusse mõne vanema lugeja kiri, kus püütakse siiralt kaitsta oma lapsepõlvekirikut. Kõik peaks kirikus jääma nii nagu see kunagi kaunitel nooruseaastatel on olnud. Ei mingeid uuendusi, isegi laulusõnu ei tohi muuta.

 

Kahtlemata on niisugusel konservatiivsel mõtteviisil oma loogika ja oma tähtis kaitsefunktsioon – ükskõik mis elualal on kord kaotatud väärtust ju enamasti peaaegu võimatu taastada. Kuid kas pole tingimusteta vastuseis kõigele uuele siiski kergema vastupanu tee? Kas eilsesse klammerdumine ikka viib meid homsesse? Muidugi ei tohi muutumist pidada eesmärgiks omaette, ning igasugune uuendus on väga delikaatne asi, mis nõuab läbiviimiseks väga kaalukaid argumente – aga mida teha siis, kui niisugused argumendid tõesti leitakse?

Seadsin mõttevahetuse aluseks mõned oma tähelepanekud ja küsimused, millele olen kaua vastust otsinud, ning esitasin need kolmele eesti kirikumuusika-ala autoriteedile. Kindlasti oleksin võinud ja lausa pidanud küsitlema vähemalt kolmekümmet sama tarka ja teenekat inimest, kuid kahjuks ei võimalda ajaleheformaat nii pikki intervjuusid. Seetõttu oleks tore, kui pärast artikli läbilugemist haaraksid sule – no olgu, kasvõi siis kaika – kõik need, keda alljärgnev kas erialaselt või mingil muul põhjusel puudutab, ning esitaksid oma arvamuse “Eesti Kiriku” lugejatele. Eriti oodatud oleksid muidugi võimalikult asjalikud ja andmerohked analüüsid ning tasakaalustatud, st nii poolt- kui vastuargumente vaagivad seisukohavõtud, olgu siis pikad või lühikesed.

 

Kõigi kolme allpool küsitletud inimesega avasin vestluse umbes niisuguste mõttekäikudega (lühidalt kokkuvõetuna): Me teame, et eestlaste otsustamisõigus oma kirikus toimuva üle pole veel sajanditki vana. Eesti Vabariigi loomise järel olid eestlased vaimulikkonna hulgas veel kaua aega vähemuses. Suurema osa luterliku kiriku lauluvarast moodustavad saksa laulud, kuid sakslased ise pidid II maailmasõja eel ja järel Eestist lahkuma. Viibides õpingutega seoses Saksamaal, tajun üha selgemini, kui erinev on sakslane eestlasest nii oma mõtteviisilt kui tundeelult. Sakslaste käes muutub kõik tööks, ja erandiks pole siin ka kirikulaul. Kas ei meenuta see eestlasele sajanditepikkust orjaööd ja -tööd? Me ei saa ju kunagi teada, missugune oleks praegu Eestimaa kultuuuriline pale, kui meie pikk kooselu sakslastega poleks katkenud – kas oleks meie intelligents praegu kõik “kadakad”, ning imetleksime oma sakslasi samamoodi nagu näiteks soomlased imetlevad oma rootslasi?

Niisiis oleme olukorras, kus meie kirikuelus on palju saksa mõjusid, kuid pole enam neid, kes selle kultuuri meile tõid. Siit ka küsimused: kuivõrd on meie kirikuis tänini elav vaim ja lauluvara ikka tõesti “meie oma”? Näiteks eesti rahvalaulud on ju hoopis teistsuguse vaimuga. Missuguses suunas otsida arenguperspektiive? Sest arengut kirik ju vajab, kiiresti muutuvas maailmas ähvardab iga kirikut oht muutuda veidrike getoks, kelle üle ühiskonna suurem osa imestunult õlgu kehitab – muidugi kui just parajasti ei ole toimunud suurt loodusõnnetust või uut vene okupatsiooni.

 

 

Tiit Salumäe

Praost ja EELK Liturgilise komisjoni liige

 

Alustuseks täpsustaksin mõningaid andmeid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike rahvuse osas, mis minu arvates annab mõtlemisainet järgnevaks arutluseks meie kirikumuusika üle. 1917. aastal kirjutasid esimese Eesti kiriku kongressi kokkukutsumisdeklaratsioonile alla 12 vaimulikku – kõik eesti soost mehed. Konrad Veem toob oma raamatus “Eesti vaba rahvakirik” ära järgneva statistika meie vaimulikkonna rahvusliku struktuuri arengust:

 

eestlased sakslased

1919 58 74

1925 72 57

1934 91 42

1939 173 49

 

1939. aastal oli Eestis niisiis kokku 222 vaimulikku. Hitleri kutse peale lahkusid Saksamaale kõik 49 sakslasest õpetajat, järele jäi 173 eestlast. (Intervjueerija vahemärkus: selle kohta, mis juhtus nende saksa vaimulikega, kes otsustasid siia jääda, võib leida kurbi lehekülgi eesti katoliku kiriku ajaloost eesotsas tema eestiaegse piiskopi Profittlichiga). Kümme aastat hiljem oli Eestis järel üksnes 50 vaimulikku, sest läände lahkunute kõrval oli suur osa eesti rahvusest õpetajaid saadetud Siberisse.

 

Mis puutub käesoleva arutluse aluseks toodud küsimustesse, siis oleme liturgilises komisjonis eesti kiriku identiteedi üle palju vaielnud. Euroopa koosneb teatud regioonidest, ning esimesena kerkib kindlasti üles küsimus, kellega on meil rohkem ühist – kas sakslaste või soomlastega? Siinkohal vastaksin mina, et nii mõneski asjas on sakslased meile lähemal, sest ajalooliselt oleme tunduvalt rohkem Euroopas kui Soome. Nagu Villem Raam seda kord väljendas, on Skandinaavia maad kõike Euroopas toimuvat jälginud otsekui rõdult. Soome muusika vaimsus ei olegi muide Eestis kõlapinda leidnud. Kui me võtame aga saksa ja inglise kultuuri – 1991. aastal ilmunud uues lauluraamatus on ka terve rida inglise päritolu laule – siis need on kogudustes päris hästi omaks võetud nii nagu taani lauludki. Ilmselt on siingi tegemist teatud vaimusugulusega.

Uues lauluraamatus on 484 laulust 241 saksa päritoluga – nii on säilitatud luterliku lauluvara kõige väärtuslikum ja tarvitatavam osa. Keskaegseid hümnitekste on 15 ja meloodiaid 13; soome algupäraga laulude tekste 15 ja viise 14, lisaks on soome keele kaudu vahendatud 14 teksti. 28 laulu sõnad on tõlgitud muudest keeltest, põhiliselt küll inglise keelest. Kui 1899. aasta lauluraamatus oli 28 eesti algupärast teksti ja ei ühtki viisi, siis nüüdses lauluraamatus on 172 eesti algupärast lauluteksti ja 31 eesti algupärast lauluviisi.

Lauluraamatu komisjon pidas omal ajal väga pikki arutlusi teemal kui palju saksa laule oleks otstarbekas uuesti ära trükkida, et neid ei saaks liiga palju. Lähtusime põhimõttest, et lauluraamat on ennekõike tarberaamat. Otsustasime, et ei ole mingisugust kasu ära trükkida mõnede laulude kõik kuusteist salmi, kui neist lauldakse alati ainult esimest nelja.

 

Eesti vaimulikku lauluvara on omal ajal kogunud Cyrillus Kreek; tema kogud sattusid nõukogude korra tingimustes muusikamuuseumi spetsfondi, kust professor Lepnurm need alles suhteliselt hiljuti avastas. Kuni selle ajani me isegi ei teadnud niisuguse pärandi olemasolust, kuid nüüd süvenetakse sellesse materjali üha tõsisemalt. Osa neist on tüüpilised eesti regivärsilised laulud, kuid on ka koraale, kus kasutatakse vastulaululist kordust ja võib oletada, et tegu pole päris algupärase muusikaga. Huvitava tähelepaneku tegi siinkohal Gerhard Jüngst, kes pidas Martnas gregooriuse laulu seminari. Teda pani väga imestama, kui kergesti tuli eestlastel välja psalmilaulmine vastulaulu kujul kasvõi lätlastega võrreldes. Talle tundus, nagu oleksid eestlased seda juba õppinud. Arvan, et psalmide laulmisel võib olla eesti kirikupraktikas tulevikku.

Kui rääkida kogu liturgia lähtepunktist, mille kontseptsiooni me praegu välja töötame, siis pean ütlema, et kiriku ajalugu ei tunne niisugust ajajärku, mil liturgia uuendamise heaks ei oleks töötatud. Pühakiri on püsinud läbi aegade kindla tekstina, kuid mis puutub liturgiasse, siis on isegi ortodoksi kirikus – kus traditsioon on äärmiselt kompaktne – toimunud aja jooksul küllalt palju muudatusi. Katoliku kirikus kasvõi paari viimase sajandi jooksul toimunud arengut jälgides võib öelda, et liturgia on seal lausa tundmatuseni muutunud.

Kuid alati on keegi laps, ja alati ütleb keegi 50 aasta pärast: “Ma tahan, et kirikus oleks kõik täpselt nii nagu minu lapsepõlves oli”. Selline nõudmine välistaks justkui igasuguse arengu, sest niisugust aega ju ei tulegi, kus keegi poleks 60-aastane ja keegi poleks laps. Ometigi on aga muudatused siiski toimunud. Meie kiriku lähiminevikust võib siinkohal ära märkida muutuse vaimulike liturgilises riietuses: musta talaari on küllaltki märgatavas osas välja vahetanud valge liturgiline rõivas. Must talaar oli meil ju saksa keisririigi ja vene tsaaririigi otsene mõju. Rootsi ajast on teada, et siis peeti ka Eestis rootsi kombe järgi uhketes missarüüdes, katoliku kirikuga sarnanevaid jumalateenistusi. Ja see oli taasavanemise märgiks, kui 1972. aastal mõned vaimulikud – minu isa nende hulgas – kandsid jõuluõhtul valget talaari. Ja võite juba arvata, kes sellele kõige valulisemalt reageeris? Muidugi KGB! Terve ateistlik süsteem oli ju üles ehitatud musta värvi sümboolikale – mustad kuued, mustad mõtted, kirik oli üldse üks must asi. Võibolla on valge talaari läbimineku üheks põhjuseks just asjaolu, et see oli pikka aega lausa keelatud.

 

 

Toomas Siitan

muusikateadlane

 

Kui otsida eestluse ja kristluse kokkupuutepunkti eesti muusikast, siis minu jaoks iseloomustaks seda kõige paremini Cyrillus Kreek, kes kujutas endast omapärast sümbioosi erinevatest usunditest ja kultuuridest – kõigest, mida Eesti pinnal võib kohata. Olgugi et ta oli õigeusku, kasutas ta oma muusika aluseks eesti rahvalaulu kõrval meloodikat, mis on suures osas rootsi päritoluga. Nii võib tema muusikas ära tunda rootsi, vene ja saksa mõjusid, ning lõpuks tõuseb kõigi Eestist läbi käinud kultuuride segust esile see, mis on päris eesti enda oma. Eesti kultuuriline identiteet on ilmselt sama kirju kui meie geneetiline päritolugi.

Vaimulike rahvalaulude element Kreegi muusikas mõjub väga intiimselt. Kreegi poolt fokuseerituna on eesti vaimulikus rahvalaulus midagi, millest me võiksime oma religioossust püüda ära tunda. Mis puutub vaimulikku rahvalaulu endasse, siis Kreegi poolt kogutud materjal ei ammenda kindlasti selle spektri kogu ulatust – laulik, kelle suust helilooja meloodiaid üles kirjutas, võis neid järgmisel nädalal laulda hoopis teistmoodi.

Regivärsiline rahvalaul uinutati kristlike jutlustajate poolt unustuse hõlma ettekäändel, et see oli oma olemuselt paganlik – osutamata seejuures tähelepanu faktile, et suur osa neist olid kalendrilaulud, niisiis laulud, mis on inspireeritud kirikukalendrist. Suur osa regivärsilisest rahvalaulust oli juba kujunenud sünteesiks paganlikust ja kristlikust kultuurist. Missugune aga oli regilaul 1000 aastat tagasi, enne kokkupuudet kristlusega, on praegu raske isegi oletada. Tänini säilinud regilaulul on vaieldamatult teatud sarnasusi liturgilise laulu lihtsamate, psalmoodia vormidega; kuid väita, et regilaul on psalmoodiast mõjutatud, oleks täielik spekulatsioon – kuigi neid mõjusid ei saa ka välistada. Peajoontes on psalmoodial ja regilaulul tõesti silmatorkavalt palju sarnast – korduspalve iseloom, sisemine meditatiivsus.

Ma ei kujuta hästi ette tõsiseltvõetavat diskussiooni lausa regilaulule põhineva liturgia teemal, kuid usun, et regilaulu üksikute elementide toomine liturgiasse võiks olla huvitav.

 

Eesti tänapäeva heliloojatest on otseselt rahvalauluga seotud vast kõige rohkem Veljo Tormis. Arvo Pärdi muusikas me sidet rahvamuusikaga ei leia – tema teoseid analüüsides on küll räägitud mingist “sidemest eesti rahvusliku vaimsusega”, aga see on jäänud spekulatsiooni tasemele. Arvo Pärdi enda rahvuslikud juured on tegelikult väga kirjud, ja teisalt kuulub Pärt ortodoksi kirikusse, täpsemalt kuhugi õigeusu ja katoliku kiriku piirimaale; kuid siiski võib tema muusikas täheldada teatud sillaksolemist ida ja lääne vahel. Eestluse elementi on Pärdi muusikast üsna raske leida.

Veljo Tormis, kelle loomingus oleks läänemere-soomelikkus lausa enesestmõistetav, järgib oma uues muusikalises stiilis protsessi, mis oli tema parimatel aastatel populaarne kogu maailma heliloojate hulgas – ma pean silmas ideede otsimist kohalikust rahvamuusikast. Samalaadseid asju sündis nii Lääne-Euroopas kui Ameerikas. Tormise puhul oli kohalikuks materjaliks lihtsalt tema kohalik rahvamuusika.

 

Kui nüüd tulla meie põhiteema juurde ja rääkida kirikulaulust, siis peab ütlema, et selle arengut on tahtlikult väga raske mõjutada. Kirikulaulu sünd ei sõltu kahjuks helilooja kompositsioonialastest oskustest. Olen näinud küllalt palju katsetusi komponeerida kirikulaulu tänapäevases 12 tooni tehnikas, mis on kohati nii hästi õnnestunud, et laul oleks kogudusele täiesti jõukohane ära laulda – kuid siiski on nende katsete tulemused äärmiselt kunstlikud.

Laul, mis “läheb rahva hulka”, selekteerub välja suuremast massist. Kui vaadata kasvõi kaasaegset mittekiriklikku laululoomingut, siis selle üldmahust kujuneb n.ö. hittideks ainult väike protsent; veel väiksem osa neist muutub ka rahva poolt kaasalauldavaks. Uute püsima jäävate laulude arvukus sõltub, nagu eelnevast järeldada võib, vastava zhanri laululoomingu üldmassist – see aga pole kirikulaulude osas tänapäeval kahjuks eriti suur.

Kirikulaulu puhul on olnud reegliks, et selle autor pole professionaalne helilooja. Nende laulude loojad lähtuvad eelkõige mitte äraõpitud kompositsioonitehnikast, vaid oma suhtest Jumalasse, oma armastusest Tema vastu, nii vahetult kui keegi seda suudab. Autorite hulgas on siiski ka tuntud heliloojaid, kuid nende poolt komponeeritud koraale, mis on tänini lauldavaks jäänud, võib sõrmedel üles lugeda – ja peab ütlema, et koraalide paremiku hulka need siiski ei kuulu. Me teame kuulsate heliloojate sadu vapustavalt andekaid koraaliseadeid, kuid koraalid ise on sündinud rahvalikumast keskkonnast. Kompositsiooni õppinud inimese muusikaline mõtlemine, taotlused ja väljenduslaad on lihtsalt teistsugused võrreldes sellega, mida koguduselaul nõuab – ja sellepärast oleks ka väär professionaalselt heliloojalt koraaliloomingus murrangut oodata.

Kirikulaulu tekkimise mehhanismi uurides on tähelepanuväärne, et praegu koraalide raudvara hulka kuuluvatest viisidest pole ükski jäänud püsima oma algsel, autori poolt antud kujul. Meloodiad on originaalis olnud tunduvalt keerulisemad, ohtrate kaunistustega, mõned neist on lausa salongliku aaria vormis kirjutatud. Meloodia on aga oma algsest kujust juhitamatu ja spontaanse protsessi tulemusena koguduselauluks mugandunud – praktiliselt samade reeglite järgi nagu rahvalaul. Tänini võib ühtsama kirikulaulu kuulda erinevates kogudustes sootuks erineva rütmi ja rõhutusega, kuni meloodia varieerimiseni välja.

Väga huvitavaks peatükiks kirikulaulu ajaloos tuleb pidada Punscheli koraaliraamatu loomise aega, mil erinevast rahvusest inimesed otsisid kirikulaulu identiteeti, seda, mida oleks “õige” kirikus laulda. Kokku põrkasid väga erinevad ideoloogiad. Punschel oli üliakadeemilise koolitusega sakslane, kes esindas kõige jõulisemalt nn restauratsiooni suunda, millel on väga tugev filosoofiline alus. Tema ideaaliks oli vana saksa koraali taastamine muusikaliselt “õige” kirikulaulu kujul.

Punscheli oponentideks said pastorid ja muusikud, kelle ideaaliks oli spontaanne laulmine, mis oli seotud vennastekoguduse palvemajade mõjuga. Paljud saksa kirikumuusikud, kel oli kokkupuuteid mainitud protsessiga Saksamaal, pidid tunnistama, et kirikulaulu ilu ja õigsuse taotlemine sundis koguduse oreli saatel vaikima. Pärast “restaureerimist” ei tundud kogudus oma laulu enam lihtsalt ära.

 

Üheks omapäraseks fenomeniks tänapäevases kirikumuusikas on Taizé laulud, mis on tuntavalt mõjutatud klassikalisest kirikulaulust – kuni selleni välja, et need on komponeeitud professionaalsete heliloojate poolt. Ausalt öeldes suhtun mina sellesse muusikasse küllalt suure eelarvamusega, kuid Taizéd külastades mõistsin, et kõike seal toimuvat ei saa hinnata kitsalt muusika seisukohalt. Tonaalsuselt ei paista Taizé laulud silma erilise originaalsusega, vaid lähtuvad kalvinistliku reformeeritud kiriku algupäranditest. Võrreldes luterliku koraaliga on niisuguse kirikulaulu võimalused kunstmuusika seisukohalt minu arvates meie kirikutes kasutatavatest koraalidest tunduvalt väiksemad.

Anglo-ameerika mõjus eesti vaimulikule muusikale näen mina katset võõrast kultuuri kunstlikult sisse tuua. Võibolla teatud vabakiriklikes ringkondades täidab see oma otstarvet, kuid üldkultuuriliselt on sellel väga piiratud mõju ja tähtsus.

Eesti luterlikus kirikus tänini kasutuselolev saksapärane laululooming pärineb peamiselt luterluse esimestest sajanditest, kõrgperioodist, mil selles zhanris komponeeriti väga palju. Saatuse tahtel oli Eesti seejärel veel mitusada aastat saksa mõjusfääris, nii et sellest lauluvarast kaugenemine ei oleks minu arvates ka ajaloo seisukohalt päris õige. Lisaks on saksa luterlik koraal rikas erinevate vormide poolest: on olemas rahvalauluvorm, koguduselauluvorm ja ka kunstmuusika vorm. Mina tajun luterlikus koraalis suurt võimaluste mitmekesisust, ja sellepärast teatakse mind Eestis kui koraalilaulu traditsiooni kaitsjat. Igatahes kirikusse sobib koraal tunduvalt paremini kui kitarrisaatega laul, millel puudub avarus, sügavus ja mõtterohkus.

Ka eesti laulupeolaulu aluseks on saksa traditsioon. Suur osa esimeste laulupidude repertuaarist olid saksa koraalid, ning ülejäänud osa, mis oli küll eestikeelne, polnud midagi muud kui eesti versioon tüüpilisest saksa kirikuvälisest meeskoorilaulust. Nüüdseks on laulupeolaul kirikulaulust eemaldunud, kuid mingi juur on neil siiski ühine, nii et mingit sügavat lõhet ma nende vahel ei tähelda. Kindlasti aga jäävad saksa mõjud eesti kirikumuusikas tuntavaks veel kauaks ajaks.

 

 

Hugo Lepnurm

professor

 

Kui meie, eestlased, oleks päris oma kirikulaulu tahtnud, siis oleksime pidanud kohe pärast reformatsiooni pihta hakkama. Sakslastel oli selleks ajaks hulk laule juba valmis – alates Lutherist endast, ning suur laululoomingu periood tema vaimus kestis veel umbes sada aastat. Kui luterlus meile tuli, olid pastorid kõik sakslased, ning ainukesed teadaolevalt eesti soost mehed, kes selles suunas oleksid võinud midagi ära teha, olid Hans Susi ja Balthasar Russow. Vähemalt Hans Susist on teada, et temal oli eesti oma lauluvara mõttes küll, kui ta saksa laulude tekste tõlkis. Viimastest pole aga kahjuks midagi säilinud, on vaid teada, et Heinrich Stahl kasutas neid oma tõlgete tegemisel, mis on aga kahjuks üsna abitud ja lauldamatud, nii et hiljem on tulnud neid mitu korda parandada.

Saksa lauluvara oli nii raskekaaluline, et selle kõrvale ei tahtnud midagi muud ära mahtuda. Eesti rahvaviis poleks oma lühiduse tõttu luterliku laulu sõnalise osaga kuidagi sobinud, ning lisaks hakati seda kiriku poolt paganlikuks ja halvaks pidma. Kui rääkida eesti rahvalaulu hääbumisest, siis kõige teravamat võitlust selle laulu vastu pidas vennastekogudus – usuline rahvaliikumine, mis muuhulgas ärgitas eesti soost rahvast koraale laulma. Kirikus säilisid siiski mõned eesti algupäraga viisid, mis – nagu öeldud – olid väga lühikesed, ainult 4 ja 8 takti. Eeslaulja laulis kiiremas tempos ühe rea ette ja kogudus kordas aeglasemas. Kahjuks ei olnud kedagi, kes oleks hakanud seda vormi edasi arendama.

 

Peamiseks põhjuseks, miks eesti oma koraali tekkimine nii kaua viibis, oli kindlasti see, et praktiliselt kuni vabariigini välja polnud meie rahva hulgas kedagi, kes oleks eesti laululoominguga tegelenud. Tegelikut isegi siis veel mitte, sest kui August Topman kolmekümnendate aastate keskel lõi uue viisi “Kalla, kallis Isa käsi” – mis meil praegugi on koraalina tarvitusel – siis veel viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel läks see laul matustel ja muudel koosviibimisel ilma orelita lauldes “käest ära”. Rahvas ütles viimaks, et laulame ikka “sellel õigel viisil” – see tähendab saksa viisil.

Vennastekogudus kasutas Eestis tavalist koraali, ainult et mõned koraalid on vennastekoguduse algupära, nagu “Süda seltsiks südamele” ja “Armas Jeesus, armasta”. Vennastekogudusel oli oma lauluraamat, mis oli trükitud Saksamaal 1788. aastal, ja meil on seda vennastekoguduse ringkondades enne Punschlit tarvitatud; kuid ka selles raamatus on kirikulaulude puhuks vihjed Barby raamatusse.

Huvitav on ka fakt, et vene kirikulaul, milles on palju retsiteerimist, pole eesti laulu üldse mõjutanud. Eestis olid vene kiriku koorid väikesed ja piirdusid miinimumiga, ning kogudus ise vene kirikus ei tavaliselt laula. Omal ajal käis nõukogude muusikateadlane Tamara Ivanova, kes oli ise õigeusu preestri tütar, sageli Tallinnas loenguid pidamas. Ükskord ta ütles, et kui läänes üritas kirik kõigi vahenditega rahvast kirikusse meelitada, siis Venemaal kirik lihtsalt sundis. Vaatamata sellele, et tsaaririigi päevil suhtusid eestlased venelastesse paremini kui sakslastesse ja eesti õigeusu kiriku vaimulikkonna hulgas oli eestlaste protsent tunduvalt kõrgem kui luterlikus kirikus, olid eestlased ikka tunduvalt rohkem saksa kultuuri mõju all. Ka Cyrillus Kreek oli õigeusuline – see tähendab, ta oli seal ristitud – kuid tema muusikast on vene mõju raske leida.

 

Kreegi poolt kogutud vaimulikke rahvalaule – millest mõned on viimasel ajal juba koraalidena käibele läinud, nagu näiteks “Mu süda, ärka üles” ja “Ma tänan Sind, et oled mind, oh Issand, armus hoidnud” – ilmselt varem kirikus ei lauldud. Teada on ainult, et kaugemas minevikus on mõnesid koraale kohati lauldud omadel viisidel, ehk on Punscheli viise omapäraselt figureeritud ja kaunistatud – ka see kuulub vaimuliku rahvaloomingu hulka. Ajaloos on meie põhjanaabrid soomlased osanud oma vaimulikku rahvamuusikat kirikulaulus palju paremini ära kasutada kui meie.

1991. aastal ilmunud lauluraamatus on Eesti oma algupärase meloodiaga laule vast kümne ringis. Tonaalsuse osas erineb eesti koraal saksa omast loomuliku minoori kasutamise poolest, mida saksa koraalis ei esine. Vahemärkusena võiks mainida, et uue lauluraamatu jaoks pidasin otstarbekaks muuta mõnede laulude harmooniat, millest kumas läbi möödunud sajandi romantiline laad ja mis seetõttu viisiga päris hästi kokku ei sobinud.

Lisaks originaalloomingule on saksa laule eesti keele jaoks mugandatud, nagu näiteks “Võta nüüd Issandat, vägevat kuningat kiita”. Saksa meloodias jääb eesti keele jaoks “Issanda” peale rõhutu silp, mille Enn Võrk muutis rõhuliseks, kuid niisugune muutus ei anna siiski õigust neid laule päris eesti omadeks nimetada.

Kaasaegsemas ja päris eesti koraaliloomingus on end jäädvustanud juba eelmainitud August Topman, aga eelkõige siiski Enn Võrk, kes on kirjutanud palju koraale, millest mõned on ka läinud kirikus käibele. Samuti tuleks nimetada Karl Tuvikest, Villem Tünderit, Tamverki ja Karindit jt. Mart Saar on kirjutanud mitu laulu, mis on mõeldud koraalidena. Ka mina kirjutasin Enn Võrgu tellimusel mõned koraalid, ja üks neist, “Halleluuja tahan laulda”, on läinud ka lauluraamatusse.

 

Eesti oma vaimuliku laululoomingu kõrgaeg langeb paradoksaalselt nõukogude okupatsiooniaega, sest see oli niikuinii “vormilt sotsialistlik – sisult rahvuslik”. Algupäraseid eestikeelseid laulutekste on tänaseks väga palju, sellepärast on pietismiaegsed tekstid viimasest lauluraamatust välja jäetud – muidu oleks see raamat liiga suureks ei paisunud.

Esimestel laulupidudel, kuni tsaariaja lõpuni, olid umbes pooled esitatud teostest vaimulikud laulud. Siis jäi viimaseid üha vähemaks, kuni 1923. aasta laulupeol ei lauldud enam ühtegi vaimulikku laulu. Protestiks selle vastu korraldasid tartlased vaimuliku laulupäeva, ning 1928. aasta laulupeol lauldi taas ka vaimulikke laule. Mäletan et viimasel laulupeol enne teist ilmasõda (1938. a.) lauldi kindlasti Võrgu “Looja vägevust”, aga protsendiliselt oli vaimulikku laulu siiski üpris vähe. Viimasel laulupeol esitati taas üks vaimulik teos, Urmas Sisaski “Eesti Missa”, millest nii mõndagi osa võib koraalina tarvitada. Jääb loota, et eesti laulupeolaul ja vaimulik laul hakkavad teineteisele lähenema. Hümnilaadne laulupeolaul sobiks tegelikult kirikusse väga hästi.

 

Vaimuliku lauluga on nii, et seda tuleb propageerida ja arendada. Vaimuliku lauluvara arendamiseks võiks Eesti Kultuurkapital määrata stipendiumi, või osta ära üksikud laulud. Koraaliküsimus pole küll viimasel ajal aktuaalne, sest lauluraamat on välja antud, kuid uute viiside propageerimine on olnud tegevorganistidele alati üheks võimaluseks oma tööd huvitavamaks teha. Igas koguduses näeb kohe ära, missuguseid laule seal eelistatakse. Kui õige laad on tabatud, omandab rahvas uue laulu kaunis kergesti, isegi juba siis, kui laul on ainult neli pühapäeva järjest jumalateenistusel läbi lauldud.

Hilisematest eesti heliloojatest on vähesed pöördunud vaimuliku laulu poole, sest aeg oli niisugune. Neist vääriks esiletõstmist siiski Kuldar Sink. Praegu täies loomejõus heliloojate hulgast ootaks vaimulikku loomingut eriti Peeter Vähilt, Urmas Sisaskilt ja Erki-Sven Tüürilt.