Rein Õunapuu intervjuu
Taivani õpetlase dr. dr. Tran Van Doan’iga
(ilmunud Eesti Kiriku 1997. 12., 19. ja 26. märtsi numbrites.)
“Mis on minul sellega asja, mis kusagil maamuna kuklapoolel sünnib? Kas meil endil siis muresid vähe on, et nii kaugelt peab võõraid juurde tooma?” arvab ehk nii mõnigi, kes käesolevat artiklit edasi loeb. Mis seal salata – veel hiljuti arvasin ise üpris samamoodi, sest ka mulle on eelkõige südamelähedane see, mis sünnib minu kodumaal. Kuid maailm muutub tänapäeval üha väiksemaks, ning just armastus oma kodumaa ja kultuuri vastu peab õpetama meid pöörama suuremat tähelepanu ka teistele kultuuridele. Võõraste muredega koos saame osa ka võõrastest kogemustest ja elutarkusest – ning uskuge mind, viimane korvab võõrastele muredele kaasaelamiseks kulunud vaeva. Nii mõnedki arengukäigud kaugel Hiinamaal tulevad tuttavad ette ja lasevad meie kodumaal toimuvat uue pilguga hinnata.
Taivani saarel elava välismaalase, kahekordse doktori Tran Van Doan’i (47) mõtted hiina kultuurist, poliitikast ja religioonist kujutavad endast üsna omapärast ülevaadet, kust üht maad, üht kultuuri vaadeldakse veidi autsaiderliku, kuid siiski murelikult kaasaelava pilguga. Võibolla on just niisugune nägemus kõige objektiivsem ja õpetlikum, sest kõige halvemini tuntakse tavaliselt just oma emakeele grammatikat, ja omaenda kultuuri on alati väga raske väljaspoolseile tutvustada.
Kirju päritolu ja kirev elu ehk dr. dr. tutvustab ennast
Ma olen sündinud 1949. aastal Nagasakis Jaapanis, kuid üles kasvanud ja gümnaasiumis käinud Vietnamis, sest mu ema oli jaapanlane ja isa vietnamlane. Mu nime hääldatakse vietnami keele reeglite järgi Dõn Van Doan, hiina keeles aga Tshõn Uõn Toan. Oma ülikoolihariduse olen saanud Euroopas: algul jätkasin Pariisi konservatooriumis oreli- ja kompositsiooniõpinguid, mida olin alustanud juba Vietnamis, kuid siis valisin uueks erialaks füüsika, milles kaitsesin 1973. a. ka oma esimese doktorikraadi. Seejärel tärkas mul huvi religiooniteaduse ja filosoofia vastu. Roomas õppides jõudsin teoloogia litsentsiaadini(eesti kontekstis magistrikraadini. -autor) ning asusin siis Austriasse, et teha seal doktoritöö filosoofias. Kui mind 1975. aastal Innsbruckis teist korda doktorikraadi vääriliseks tunnistati, algas Vietnami sõda, ning mul tuli põgenikuna Austriasse jääda.
Mõnda aega oli mul õnn töötada Innsbrucki ülikooli privaatdotsendina. 1978. valmis mu habilitatsioonitöö, mis võimaldas taotleda professorikohta Euroopa ülikoolides. Professuuri mulle siiski ei pakutud, sest olin siis esiteks liiga noor – ainult 28-aastane; lisaks muidugi probleem saksa keelega, mida Aasiast pärit inimene ei suuda kõikide nüanssidega ja aktsendivabalt praktiliselt kunagi ära õppida. Aga mulle tundub, et ka rassism, või viisakamalt öeldes oma traditsioonide hoidmine, ei olnud äraütlemise juures sugugi mitte viimane põhjus. Ma ei tea ühtegi asiaati, kes oleks mõnes euroopa ülikoolis saanud korralise professorikoha filosoofia alal. Matemaatika-, füüsika- ja keelteprofessuuri seisukohast ollakse välismaalaste suhtes leplikumad.
1979. aastal astusin jesuiitide ordusse ning sain lähetuse Taivani saarele, kuid ordu kasvandikuks ehk skolastikuks jäin ainult kolmeks semestriks. Raskused tekkisid seetõttu, et Vatikani II kirikukogu (toimus aastail 1962 – 1965 ja reformis rooma-katoliku kirikut väga põhjalikult. -aut.) reformid polnud sinnamaani siis veel jõudnud, aga mina olin ju Roomas vastselt koolitust saanud! Taivanil said mu ülemusteks eurooplased, kes olid omal ajal mandri-Hiinast Taivanile aetud. Uuest kirikukogust ei teadnud nad midagi ega tahtnudki teada. Nende jaoks oli kõige mõõdupuuks vagadus – pidada missasid ja lugeda roosipärjapalvet, kõige muu eest pidi armas Jumal ise hoolitsema. Ordust lahkumise hetkel olin ma alles kandidaat, nii et mingeid ordutõotusi ma veel andnud ei olnud.
Sain tööd Taipeis asuvas Taivani rahvuslikus ülikoolis. Mõne aasta pärast, kui mu töö oli tunnustust leidnud ja nimi tuntumaks saanud, anti mulle ordinaarse professori koht samas ülikoolis, mida muuseas peetakse kogu Hiina parimaks ülikooliks – aga üli- ja kõrgkoole on ainuüksi Taivanil üle saja, mandri-Hiinas koguni üle tuhande. Külalisprofessorina olen nüüd loenguid pidanud rohkem kui kahekümnes euroopa ja ameerika ülikoolis, rääkimata praktiliselt kõigist aasia riikidest. Viimasel ajal on osutunud võimalikuks töö ka Hanoi ülikoolis Vietnamis. Minu peamiseks alaks on praegu sotsiaalfilosoofia.
Kogu see õpetustöö on minu enda jaoks siiski rohkem kõrvaline tegevus, sest oma suurimaks kutsumuseks pean ma kristliku maailmavaate propageerimist. Olen loonud mitmeid vastavaid organisatsioone, näiteks Aasia Katoliiklike Filosoofide Ühendus. Annan ka välja oma ajakirja “Aasia filosoofia ajakiri”, mis ilmub nii saksa kui inglise keeles, lisaks mitmeid hiinakeelseid perioodilisi väljaandeid. Teen jätkuvalt koostööd Hiina Entsüklopeedia toimetuses, ja olen ka Aasia katoliiklike piiskoppide konverentsi nõunik kultuuridialoogi ja marksismi küsimustes. Viimane pole muide Hiina tänapäevaste oludega arvestades sugugi veel minevik.
Ma olen abielus taivanlannaga ja mul on üks tütar. Euroopa keeltest saan hakkama prantsuse, itaalia, hispaania, saksa ja inglise keelega, aasia keeltest räägin vietnami, jaapani ja hiina keelt.
Kuidas rääkida hiinlasele Jeesusest?
Jesuiitide ordu (loodi XVI sajandi algupoolel Euroopas. -aut.) alustas XVII sajandil Hiinas misjonitööd, mis oli väga edukas, sest arvestas kohaliku omapäraga. Hiinlased on alati austanud õpetlasi ja riigiametnikke – vaene, lihtrahva tasandil läheneda püüdev misjonär ei jõua siin kunagi sihile. Jesuiidid mõistsid kohe, et esiteks tuleb hiina kultuur omaks võtta; muuhulgas kandsid nad algul isegi budhistlike munkade riideid, seejärel riietusid nagu konfutsiaanlikud mandariinid. Et saavutada ühiskonnas kõlapinda, tuli ennekõike läheneda keisrile ja esineda õpetlastena. Euroopaliku kultuuri tutvustamist alustati mitte piibli, vaid matemaatikat käsitlevate raamatute tõlkimisest. Keisrilt saadigi tegevusluba, ja see tähendas tegelikult orduliikmete tõstmist riigiametniku staatusse, mille järel polnud edu vaja kaua oodata. Kõik jesuiitide vaev läks aga vett vedama, ja mina arvan, et eelkõige just teiste ordude – dominikaanide ja frantsiskaanide – kadeduse pärast. Need ordud ei suutnud Hiinas praktiliselt midagi ära teha, sellepärast jäigi neile rohkem aega Rooma kaebekirju kirjutada, et jesuiidid on “õige usu” ära kaotanud ja paganaiks hakanud. Kuna tolleaegne paavst oli enne piiskopikssaamist olnud frantsiskaan, tuligi talt varsti jesuiitidele dokument, mis keelas kristluse hiinapärastamise ära. Tulemuseks oli muidugi see, et kristlasi hakati süüdistama riigivastases tegevuses, ja paljud misjonäridest hukati.
Jesuiitide misjoni puhul väärib tähelepanu iseärasus, et kuigi nad esinesid Hiina riigi ametikandjatena, olid nemad tulnud tõesti misjoneerima. Frantsikaanid ja dominikaanid, oma tõrjuva suhtumisega kohalikesse tavadesse, olid aga tulnud domineerima – oma euroopalikku kultuuri ja moraali ainuõigena peale suruma. Rahvaste juures, kelle mõttekultuur ei ole väga vana, on niisugune vaimne kolonialism mõnel pool – näiteks Aafrikas – ka õnneks läinud, kuid mitte aasia vana kultuuriga rahvaste juures. Väidan, et koloniaalmisjoni päevil olid India, Hiina ja Jaapani rahvad eurooplastest paljuski tsiviliseeritumad.
Tänapäeval on katoliku kirikus mõistetud õigeks nii Galileo Galilei kui viimasel ajal ka evolutsiooniteooria, kuid jesuiitide misjon Hiinas on siiani ametlikult rehabiliteerimata.
Hiina ja Taivan – ajalooline tagasivaade
Hiinlased vallutasid Taivani, ladina nimega Formosa saare, lõplikult umbes 300 aastat tagasi, maailma tähelepanu pälvis see saar aga käesoleva sajandi keskel.
Pärast revolutsiooni, mis tõukas troonilt viimase Chingide dünastia keisri Chin Shr Huangi, kuulutati Hiina 1911. aastal vabariigiks. Revolutsiooni juhtisikuks oli dr. Sun Yat Sen, arst ja filosoof, kes on Hiina jaoks midagi samasugust nagu Venemaal Lenin. Hilisem Taivani diktaator Chiang Kai Shek (Tshang Kai Tsha) oli üks tema kindralitest, armee staabiülem, kes pärast Sun Yat Seni surma koos oma partei Komitaniga (KMT) võimule tuli. 1927. aastal okupeeris aga Jaapani sõjavägi Hiina, Chiang Kai Shek juhatas vastupanuliikumist, kuid okupatsioon kestis siiski kuni II maailmasõja lõpuni. Sõja ajal töötas KMT koos kommunistidega, kuid pärast sõda sai võim viimaste kätte Mao Tse Dong’iga eesotsas – ja siis läks sõjaks juba KMT vastu.
1949. aastal võitsid kommunistid lõplikult, ja KMT siirdus praktiliselt täies kooseisus Taivanile. Algul püüdsid kommunistid neid ka sealt minema ajada, kuid ei saanud sellega hakkama. Otsene sõjategevus kestis kuni 1952. aastani, seejärel aga on vaenutegevus jäänud rohkem provokatsioonide tasemele, mis see-eest kestavad tänaseni välja. Chiang Kai Shek oli muide Stalini, Franco ja Tito kõrval üks maailma neljast generalissimusest – seitsmetärnilisest.
Ikka veel diktatuuririik
Taivanil elab praegu 21 miljonit inimest. Päriselanikke, kes elavad saarel juba umbes 1000 aastat ja räägivad üheksat malaisia keelkonda kuuluvat murret, on järele jäänud 300 000 ringis. Veidi alla 5% elanikkonnast pärineb naabruses asuvalt Fu Chiengi saarelt, neil on oma keel ja rassilt ei ole nad üldse hiinlased. 15% saare praegustest elanikest on need, kes ise või kelle vanemad tulid sinna 1949. aastal koos Chiang Kai Shek’ga, emakeeleks on sel rühmal keskhiina keel ehk nn mandariini murre. Need hiinlased, kes kolmesaja aasta eest vallutuste käigus olid saarele elama asunud, räägivad aga oma murret ja moodustavad elanikkonnast praktiliselt ülejäänud neli viiendikku.
Siit saavadki Taivani sisepinged alguse. 50 aastat tagasi saarele tulles haaras mandri-Hiina generalissimus võimu ja tõstis riigi ametlikuks keeleks mandariini murde, mida seaduse järgi tohib siis ka ainukesena koolides õpetada. Kuna hiina keel kasutab teatavasti piltkirja, ei ole kirja osas murretel erinevusi. Kurbnaljaka näitena võib tuua fakti, et ka praegu tohib ülikoolides õpetada küll inglise keeles, kuid taivani põhikeeles mitte. Taivan, mis on maailmas tuntud “kapitalistliku Hiinana”, oli ja on teatud mõttes siiamaani diktatuuririik.
Sisepoliitikas valitseb pärast diktaator Chiang Kai Shek ja tema poja 50-aastast ainuvalitsemist üsna suur kaos. Taivani diktatuuriajast pärinev konstitutsioon annab presidendile võimaluse kõike kontrollida, kuid mingit võimu, mis teda ennast kontrolliks, lihtsalt ei ole. Presidenti peaks saama kontrollida Täiskogu nimeline organ, kuid see organ nimetatakse ja ka vabastatakse ametist presidendi enda poolt. Praegu on presidendiks Lee Teng Hui, muide mu endine kolleeg ülikoolist, nii nagu ka pooled ministrite kabinetist. Ta pakkus minulegi ministriportfelli, olgugi et ma pole üldse hiinlane ja ei kuulu parlamenti ega ühtegi parteisse. Olgu seegi näiteks, et president võib Taivani konstitutsiooni järgi teha mida tahab. Olles demokraatia põhimõtetega harjunud, keeldusin sellest aust.
Diktaatoriaegne julgeolekupolitsei on tänini väga aktiivne. Kui mina Taivanile tulin, siis piisas sellest, et andsin oma üliõpilastele kasutatava õppematerjali hulgas üles Marxi “Kapitali” ja ütlesin kuskil midagi Chiang Kai Shek’ kohta, kui mul olid juba sabad järel. Isegi veel möödunud aastal ei andnud ülikool mulle äkki luba Euroopas külalislektorina esinemiseks – asja uurima hakates selgus, et niidid viisid presidendipaleesse. Ju ma siis olin kuskil jälle midagi öelnud. Praegu pole asi aga lõpuks nii hull kui viieteistkümne aasta eest, siis tapeti näiteks ühe aasta jooksul lavastatud õnnetusjuhtumite kaudu kümme minu ülikooli professorit. Kolm neist jäid auto alla ühel ja samal tänaval … Praegu ütlen naljatamisi oma naisele, et mul pole vaja üldse päevikut pidada – kõik, mis me oma kodus räägime, läheb niikuinii linti, ja minu truuduses võib ta ka kindel olla, sest kui ma mõne naisterahvaga kuhugi läheksin, antaks sellest kohe teada. Muidugi, hea külg on jälle see, et kui meie ära olles peaks korterisse vargad tulema, saabub politsei seletamatut kolinat kuuldes kohe kohale, ja lõpuks on, võmm kannul, ka tänaval ohutum liikuda.
Luterlasest diktaator, kristlastest riigijuhid ja noor demokraatia
Kõik Taivani presidendid on olnud nime poolest kristlased. Esimene, veel mandri-Hiinagi president Sun Yat Sen oli baptist, Chiang Kai Shek oli luterlane nagu ka tema poeg, aga ma kahtlen, kas viimane elu jooksul kordagi kirikusse sai. Muuseas oli tema naine venelane, võibolla ortodoks. Ministrite kabineti liikmetest on ainult 10% taivanlased, kõik ülejäänud mandariini-hiinlased; samuti on lugu parlamendiga, kus liikmeid on üle kolmesaja, aga taivanlasi ainult 10. Praegune president on siiski taivanlane.
Demokraatia on Taivanil üsna noor, ja muutused poliitikamängudes toimuvad lihtvalijate jaoks liiga kiiresti. Suuri parteisid on neli: suurim neist ikka veel rahvuslik partei, juba mainitud Ko Min Tan 40%-ga parlamendist (justnagu KMÜ ühes teises riigis. -aut.). See partei pooldab jätkamist senini kehtinud kursil. Opositsioon – 30%-ne Demokraatlik Progressiivparteri – aga pooldab iseseisva riigi väljakuulutamist. Kolmas on uus, paar aastat tagasi intellektuaalide poolt ellukutsutud partei, mis pooldab küll iseseisvust, kuid on huvitatud kultuurijärjepidevuse säilitamisest hiina kultuuriga; lisaks kutsub see partei üles võitlusele korruptsiooni vastu ja sotsiaalse õigluse eest. Tema poolehoidjaskond hõlmab praegu 15% hääleõiguslikest, sealhulgas suurema osa viimasel ajal mandrilt saarele tulnud inimestest. Neljas, Sõltumatuse partei, loodi mõni kuu tagasi, pärast Hiina järjekordset provokatsiooni, ja selle üleöö tekkinud toetajaskond ulatub 3-4%. Peale nende on veel umbes 100 pisiparteid, aga need on ainult nimed, ilma tõelise juhi, idee ja poolehoidjateta.
Kas iseseisev riik või osa Hiinast?
Kahtlemata on välispoliitika igaveseks teemaks suhted Hiinaga: kas Taivan on ikka iseseisev riik või osa Hiinast. Hiina ei taha saareriiki ilmselt kunagi vabaks lasta, sellest ka pidevad provokatsioonid Taivani vastu, millega viimast hoiatatakse iseseisvust välja kuulutamast. Tegelikult oleks Hiinal praeguses olukorras Taivaniga sõja pidamine üsna raske: Hiinal on üle 3000 sõjalennuki, kuid ainult umbes 50 neist on võimelised lendama mandri-Hiinast Taivani strateegiliste punktideni ja tagasi, kusjuurest lahingutegevuseks jääks neile seejuures umbes 5 minutit. Laevastikuga suudaks Hiina Taivani ainult muust maailmast ära lõigata, kuid siin on teine konks – suur osa, umbes viis miljardit dollarit Hiinasse viimasel ajal investeeritud kapitalist pärineb Taivanilt, ja see raha töötab seal igati meie kasuks, seda enam et vahendajariikide kaudu sõlmitud lepingute abil on seatud nii, et Taivani vastu sõja alustamise puhul see raha lahkuks Hiinast. Lisaks on Taivani saar strateegiliselt tähtis punkt nii sõjalises kui majanduslikus mõttes, mistõttu tunneb tema vastu suurt huvi USA, kes kindlasti ei jääks konfliktis ainult kõrvaltvaatajaks.
Iseseisva riigina on Taivani tunnustanud ainult 25 riiki: ainukeseks Euroopa riigiks nende hulgas on Vatikan, ülejäänud on aga kõik Hiina mõjupiirkonnast väljas olevad väikeriigid Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas. Viisade jaoks on välja kujundatud vastavate büroode võrk, mis sisuliselt täidavad konsulaadi funktsioone, ning igal suuremal riigil on Taivanil oma esindus ja vastupidi. Reakodaniku seisukohast pole mingit vahet, kas koht, kust sa viisa saad, on ametlik saatkond või selle mingi aseaine. Kui näiteks Saksamaa poolt ametlikult tunnustatud Hiina riigi kodanik soovib sõita Saksamaale, siis peab ta viisa saamiseks kuus kuud ootama, taivanlane saab aga viisa kolme päevaga.
Taivanlastel on reisimiseks välispass, kuid mandri-Hiinasse sõitmiseks piisab isikutunnistusest ja jääda võib kolmeks kuuks. Iga taivanlane võib soovi korral saada mandri-Hiina passi, vastupidi on see aga väga raske, või õigemini tehtud omamoodi auasjaks – Taivan annab oma sissesõiduloa näiteks hiinlasest olümpiavõitjale, Nobeli preemia laureaadile, maailmanimega teadlastele jne. Neid kõiki kokku pole rohkem kui paar tuhat inimest.
Mis puutub Taivani majanduslikku olukorda, siis sotsiaalhoolekanne on meil parem kui USAs, aga halvem kui Saksamaal. Haiguskindlustus on tehtud väga odavaks ja see on igal inimesel. Meil on töötu abiraha, kuid see on väga väike, ning sama võiks öelda riigipensioni kohta. Professori palk on 3500 dollarit, pension umbes 1500. Riigisektori lihttööline teenib 1500 dollarit kuus, samas võib erasektori ehitustööline teenida 5000. Väga hästi teenivad meil muide arstid. Otseselt erakapitalil põhinevates asutustes töötamine on tunduvalt paremini tasustatud, selle põhjuseks on kontrolli nõrkus maksude maksmisel. Taivanil on oma raha tai pi – üks dollar on 27 tai pi’d – aga kõiki rahatähti iseloomustab üks ühine element: diktaator Chiang Kai Shek’ nägu. Nii et kahtlemata armastavad kõik taivanlased püsivalt ja kestvalt Chiang Kai Shek’d.
Mandri-Hiina tänapäev
Kui te küsite inimõiguste kohta Hiinas, ütlen mina teile, et täieliku selguse saamiseks peaksite proovima seda hiinlaste, või üldse enamiku aasia rahvaste eneste käest küsida. Esiteks ei saa nad teie küsimusest üldse aru ja vastavad, et mis õigused – meil pole midagi süüa, vaat see on probleem. Kui küsida, kas te olete vabad, siis nad vastavad teile siiralt ja silma sisse: muidugi oleme. Kristlaste puhul pole asi parem. Kui nende käest vabaduse kohta küsida, on vastus omamoodi kristlikult loogiline: meil on vabadust samapalju kui kõikidel teistel, miks peaksime meie tahtma rohkem? Varsti mõistate, et diskussioon on lootusetu. Need, kes omal ajal Pekingi Taevase Rahu väljakul revolutsiooni tahtsid korraldada, olid läänes õppinud professorid ja nende üliõpilased, aga ka ilma veresaunata poleks neil palju shansse olnud, arvestades sellega mida miljardilise hiina rahva laiem mass maailmast on näinud ja demokraatiast teab.
Hiina ühiskonnas töötab aga üks omapärane auruklapp: purjus peaga võib rääkida mida tahes, seda ei võeta tõsiselt. Üks hiina jutt selle kohta räägib, kuidas esimesel õhtul nimetatakse Mao Tse Dongi aupaklikult koos kõikide tiitlitega. Kogu pikk lugu koosnebki sellest, kuidas igal järgmisel õhtul üks tiitel vähemaks jääb, kuni lõpuks saab riigijuhist ainult Mao – niisugusest “solvangust” kaugemale ei minda ka purjus peaga. Teine koht, kus ka midagi kriitilist öelda võib, on Pekingi ülikoolis loengute ajal. Seda sallitakse, kuid väljaspool neid kahte olukorda võib küll kritiseerida, kuid siis juba mitte üle ühe korra.
Kui rääkida Hiina ülikoolide akadeemilisest tasemest, tuleks selgituseks mainida üht tähtsat fakti. Kui Deng Xiao Ping 15 aasta eest võimule tuli, saatis ta umbes 50 000 hiinlast Ameerikasse ja Euroopasse õppima. Väike osa neist muidugi sinna ka jäi, kuid suur osa tuli siiski tagasi. Selle mõistmiseks ei tohi unustada Hiinas sündinud ja kasvanud inimeste sügavaid juuri oma kultuuris, nii et juba seepärast ei tunne nad end välismaal eriti hästi, isegi kui seal head palka makstakse. Teisalt: ühe küsitluse käigus selgus, et 90% hiinlastest soovivad ameeriklasteks saada, nii et ka vasturääkivusi leidub Hiinas igal sammul.
Jäik rahvastikupoliitika hakkab majandusliku olukorra paranedes vähehaaval järele andma. Perekondades tuleb üha sagedamini ette rohkem lapsi kui üks, nagu hiina võimud seda vahepeal lausa sundabortide kaudu seadsid. Viimase abinõu tulemuseks on aga praegu uus probleem: kuna hiina kultuuris on mehel tähtsam roll, siis paratamatult ka laste puhul eelistati poisse, ja tütarlapsi lasti seetõttu nendel aastatel väga harva sündida. Kust need õnnetud mehed oma vaesuse juures kord naise võtavad, see on küsimus.
Kui te küsite korruptsiooni kohta Hiinas, siis ütleksin võrdluse kaudu – üldsegi mitte nii hull kui Moskvas, mida mul möödunud aastal õnnestus näha. Hiina on totalitaarne riik, kus jäme ots on kommunistide käes, ülejäänud inimesed aga on vaesed ja varanatuke on nende vahel liiga ühtlaselt jaotunud, et toimuv oleks võrreldav Venemaa olukorraga. Deng Xiao Ping pole end juba teab mis ajast rahvale näidanud – räägitakse, et ta olevat elus, aga juba umbes 7 kuud teadvuseta.
Mis puutub Hongkongi tulevikku, siis mõlemad stsenaariumid, mis Hiinal selle kohta praegu on, jätavad sealse olukorra praktiliselt endiseks. Vahe on lihtsalt selles, et üks stsenaarium näeb ette linnriigi jätmist veel üheksaks aastaks täpselt samadele alustele kui praegu, teine annaks Hong-Kongile autonoomse provintsi staatuse, mis samuti palju ei muudaks. Hiina ei soovi kaotada seda majanduslikku jõudu, mis Hongkongil maailmas on.
Konfutsionalism, taoism ja budhism
Hiina religioosse palge on kujundanud kaks peamist õpetust – konfutsionalism ja taoism, mis mõlemad seavad oma eesmärgiks inimese hüvangu, kuid neil on erinevad ja üksteise suhtes lausa vastandlikud meetodid. Konfutsiaanlus seab hüvangu tingimuseks aktiivse ellusuhtumise, ühiskondliku aktiivsuse nii poliitikas kui majanduses, probleemide vahetu lahendamise – kuid absoluutse kuulekuse ja lojaalsuse tingimustes. Taoism seevastu kutsub inimest üles kõike olemasolevat säilitama, kui vähegi võimalik vältima muutusi. Konfutsionalism on seejuures praktiliselt ateistlik, sest küsimusele surmajärgsest elust vastab konfutsionalist, et mis me räägime surmajärgsest, kui me sellestki elust siin maailmas õieti aru ei saa. Surmajärgset elu ei välistata, kuid sellega ei tegelda. Jumalaid tuleb respekteerida, et nad ei segaks meil elada, kuid neist on parem eemale hoida – umbes nii.
Taoismi võib jagada kaheks erinevaks kategooriaks: taoism kui religioon ja kui filosoofia. Filosoofia puhul, mis üldiselt käsitleb igasugustest muutustest hoidumist, pole surmajärgsel elul mingit tähtsust ega tähendust. Religiooni seisukohast pole ei õiget õndsust ega põrgut, on teine maailm, mis on sarnane meie maailmale: kõik söövad, joovad ja siginevad nii nagu siingi, kuid üldiselt jääb mulje, et surmajärgne maailm on kehvem praegusest. Näiteks on olemas spetsiaalne paberipõletamise rituaal, mis on mõeldud kui rahaülekanne teise maailma: see, mis siin maailmas on lihtsalt paber, on teisel pool rahana kehtiv. Samas ei selgugi päriselt, kas rikas inimene on surmajärgses maailmas samuti rikas või ei. Kui inimene oma elu jooksul pole midagi väga paha teinud, siis üldiselt teda austatakse pühakuna ehk jumalana, ning talle ehitatakse väike tempel. Kui aga inimene oli halb, siis talle templit ei ehitata, vaid ta keha põletatakse ja tuhk puistatakse laiali. Näiteks Hiina keiser Chin Shr Huang, kes ehitas umbes sajand enne meie ajaarvamist Hiina müüri ja keda võib võrrelda Rooma keisri Neroga, pole pälvinud rahva lugupidamist, ja seepärast pole tal ka templit. Selles mõttes on lugu huvitav ka Mao Tse Dongiga, kellel on küll mausoleum, kuid templit ei ole. Venemaalt alguse saanud topistetraditsioon on kommunistliku algupäraga, ja niisugusena seda ka mõistetakse nii Hiinas kui Vietnamis. Viimases täidab seda rolli omaaegne ülemvietkong (st vietnami kommunist) Ho Chi Minh.
Umbes aastal 200 tulid Hiinasse budhistid, kes said valitseva klassi oma mõju alla, kuid samas segunes budhism seal nii taoismi kui konfutsiaanlusega. Konfutsiuse õpetusest jäi kehtima moraal, uskumuste seisukohalt segunesid taoism ja budhism, filosoofias aga jäi domineerima budhistlik mõtteviis. Praegu arvavad meie budhistid, et Taivani elanikkonnast on nende poolehoidjaid umbes 40%. Mina arvan, et see on illusioon, sest mingit puhast religiooni Taivanilt eriti ei leia. Budhism on segunenud kõigi teiste religioonidega nn rahvareligiooniks, mille templist võib leida kõiki võimalikke ja võimatuid jumalaid, ka kristlik sümboolika on neis väga levinud.
Hiinlaste moraal ja eetika
Kord halvustanud üks briti riigiametnik Filipiinide välisministrit, et tema rahvas olevat barbaarne – söövat koeraliha. Too vastanud seepeale: “Võibolla, aga aga vaevalt annab meie barbaarsust võrrelda brittide omaga, kes armastavad oma koeri rohkem kui oma vanemaid”. Aasia on tuntud vanematekultuse poolest, millel on kindlasti ka kitsaskohti, kuid teisalt on see üks meie ja meie kultuuri elujõulisuse tagatisi.
Kui ma küsiksin, mille poolest on kristlik moraal parem konfutsiaanlikust, siis kristlik eetika saab oma alged metafüüsikast, Jumala ilmutusest koos igavese elu tõotusega, ning on selles kontekstis kahtlemata kaugemalthaarav; kuid puhtfilosoofilisest küljest on konfutsiaanlik eetika paremini argumenteeritud. Näiteks tuli kord keegi Konfutsiuse juurde ja rääkis, et tabanud oma isa riiklikult kuriteolt. Riigi seaduse järgi tulnuks tal oma isa peale kaevata. Konfutsius küsinud selle peale: “Kes on sulle lähem, kas isa või riik? Kui isa, siis tuleb tal aidata põgeneda”. Kui nüüd vastu väita, et niisugune käitumine oleks avaliku korra suhtes moraalitu, siis (kui religioonist pärit metafüüsilised kriteeriumid tähelepanuta jätta) oleks jälle riigi poolt mistahes seaduste kehtestamine ja nende avaliku korra pähe esitamine moraalne. Demokraatia puhul, mida küll Hiinas pole kunagi olnud, jääb probleem ikka alles.
Konfutsiuse enda eetika on väga aus selles mõttes, et see lahkab kõike inimestest ja inimeste jaoks, kinnitades, et kui keegi leiab midagi paremat, siis ei ole mingit mõtet vanast eetikast enam kinni hoida. Kristlikud misjonärid nimetasid Konfutsiuse eetikat “Preambula fidei” – sissejuhatuseks usku.
Muuseas olgu öeldud, et pole mingit seost Konfutsiuse eetikal ja Hiinas kuni eelmise sajandi lõpuni kehtinud taval, et naisi tohtis mehel olla nii palju kui ta neid osta jõudis. Konfutsiuse õpetuse järgi tohib olla ainult üks elukaaslane, nii nagu ka tal endal oli. Mandri-Hiinas pandi monogaamia seadusena kehtima kõigepealt Briti koloonias Hongkongis, ja mõned aastad hiljem kogu Hiinas saksa konstitutsiooni kehtestamisega dr. Sun Yat Sen’i poolt. Viimasel oli ainult üks naine, kes oli pealegi kristlane, ja kelle kaudu ta õppiski Hiinat europiseerima. Chiang Kai Shek’l oli aga kolm naist.
Tegelikult on tänapäeval tuntud konfutsionalism lihtsalt riiklik ideoloogia, mis on Hiinas kaua aega valitsenud, ja peab ütlema et sel on marksismiga palju ühist – vaata et rohkem kui Konfutsiusega, sest umbes 800 aastat pärast viimase surma tehti tema filosoofiast riigi ametlik ideoloogia, millega seoses jäi originaalist üsna vähe jäele. Kõik üliõpilased peavad seda nn konfutsionalismi õppima lausa kohustuslikus korras, kuigi on raske öelda, kui paljud sellesse tegelikult usuvad. Konfutsionalist aga võib põhimõtteliselt olla mistahes usku, kristlus kaasa arvatud: näiteks Taipei katoliiklik peapiiskop on üle Hiina kuulus kui konfutsionalistlik õpetlane.
Kiriku tänased probleemid mandri-Hiinas
Arvatakse, et Hiinas on üle 10 miljoni katoliiklase ja umbes samapalju protestante, kuid mingit õiget statistikat pole ja kõik on rohkem kuulujutu tasemel. Nagu teada, jaguneb katoliku kirik Hiinas kaheks: nn patriootiliseks kirikuks, mida Rooma ei tunnista, ja nn põrandaaluseks kirikuks, mis on Rooma silmis legaalne. Nimelt läks tüli Roomaga lahti Pärast Mao Tse Dongi surma, seitsmekümnendate aastate alguses, kui kirikuile rohkem vabadusi anti. Katoliku kirikut soovis Hiina riik legaliseerida ainult tingimusel, kui riik saab määrata piiskoppe – kuid juba keskajast alates määrab kõik katoliku piiskopid paavst. Hiina riigi käsul pühitseti ikkagi 23 riigitruud piiskoppi, keda Rooma muidugimõista keeldus aktsepteerimast, ja see ongi põhjuseks nii kahe kiriku tekkele kui ka faktile, et Vatikani ja Hiina vahel puuduvad tänini diplomaatilised suhted.
Ühega neist riigitruudest piiskoppidest olen ma kohtunud – mehel pole mingit teoloogilist haridust ja tegelikult täidab ta usuasjade voliniku funktsioone (kui nõukogudeaegset terminit laenata tohib. -aut.). Suurem osa katoliiklastest jäi aga põranda alla edasi. Neil räägitakse olevat 6 või 7 piiskoppi, kes elavat äärmises vaesuses. Kui mingeid teenistusi üldse peetakse, siis kodusid mööda, sest selle kiriku käsutuses pole ametlikult ühtegi sakraalhoonet.
Taivani saare uskumatu uskudemaailm
Saarel on katoliiklasi 300 000, ja samapalju on kokku teisi kristlasi, nii et üldarvuks tuleb ca 600 000, mis teeb veidi alla 3 protsendi rahvastikust. Muidugi on see arv üsna umbes pakutud, sest õiget statistikat pole olemas, kuna keegi seda ei soovi, ja mingit Usuasjade Talituse tüüpi organisatsiooni (härra Dong ütles seda nii enesekindlalt nagu oleks ta teadnud, et Eestis just sellise nimega asutus tõesti olemas on. -aut.) Taivanil pole.
Esimeste kristlike misjonäridena tulid saja aasta eest saarele hollandlastest protestandid, katoliiklased saabusid hiljem koos põgeneva Chiang Kai Shek’ga (temaga koos tuli ka Hiina esimene kardinal Y Pin), sest seni oli Rooma pannud pearõhu mandri-Hiinale. Niisugusest ajaloolisest eeldusest lähtudes on selge, et katoliku kirik ei saa olla väga populaarne, sest ta tuli saare elanike jaoks koos mandri-hiinlastega, kes vaatamata oma väikesele arvule kohe saarel võimu haarasid ja hoiavad sellest kinni tegelikult tänapäevani.
Taivani peamiseks religiooniks on nn rahvareligioon, omapärane segu taoismist, budhismist ja kohalike päriselanike religioonist, kuid peab kohe ütlema, et oma olemuselt on see usk väga materialistlik: kui toimetatakse mingit rituaali või mediteeritakse, siis ikka selleks et midagi saada. Ühtlasi on see sünteesreligioon väga lähedal ebausule, mille kohta toon näiteks ühe loo. Minu maja ees tänaval juhtus liiklusõnnetus ja kohe varsti ka teine. Pärast teist õnnetust oli keegi tänava äärde juba väikese templi püsti pannud, et paha vaim uuesti ei tuleks. Läks veel natuke aega mööda, kui ühel päeval kogunes templikese juurde umbes 300 inimest. Milles oli siis asi: keegi, keda teati olevat selle templi juures palvetanud, olevat võitnud loteriil miljon dollarit. Nädala pärast oli aga tänav jälle tühi. Läks mööda umbes kuu, siis kuulsin öösel mingit müra. Läksin välja ja nägin üht meest kirvega templit lõhkumas. Astusin ligi ja küsisin, mis on juhtunud. Mees vastas, et tema käinud selle templi juures palvetamas ja raisanud siis loteriipiletitele umbes 100 000 dollarit ega võitnud midagi. Selle eest pidid ju jumalad – või kuradid, kes teab – oma templist ilma jääma!
Kas ka kristlased peavad jõule?
Jõulude pidamine on muutunud seoses lääneriikide tehnoloogia ja kaubanduskultuuri pealetungimisega tavaks praktiliselt kõigis maades, ja Taivanis tehakse nende pühade kommertsialiseerumisest veel vähem probleemi kui mujal. Tegelikult on see lihtsalt väljamüükide kõrghooaeg, kuid praktiliselt kogu Aasia laulab kogu novembri-detsembri koos kristlike riikidega lääne kultuurist pärit jõululaule.
Ükskord, kui ma viisin katoliku kirikusse oma taivanlasest tuttava, kelle usutunnistuseks on rahvusreligioon, väljendas ta kirikuhoones jõulusümboolikat nähes siirast imestust: “Ohhoo, ma ei teadnudki, et kristlased ka jõulusid peavad!”. Nii kaugel siis ollakse sealmaal. Selles mõttes kõige hullem kompott on aga välja kujunenud ikkagi Jaapanis, kus viimasel ajal sõlmitakse peaaegu kõik abielud katoliku kirikus, lapsed aga viiakse õnnistada shintoistlikku templisse ja matused peetakse ka viimases. Kuid milleks siis ikka laulatus katoliku kirikus – aga sellepärast, et see on võrreldes shintoistlikuga väga odav ja samas ka ilus, pruudil kõik valge kleit ja puha.
“Võilevakirik”
Katoliiklasi arvati viiekümnendate aastate lõpul Taivanil olevat umbes 320 000 ja täna mitte rohkem kui 280 000. Tegelikult ei tea keegi nende arvu, keda võiks euroopa mudeli järgi katoliiklaseks pidada, ja kirik avaldab oma statistikana pigem mingist ettekujutusest lähtuvaid numbreid. Viimastel aastatel pole neid viitsitud isegi enam varieerida, ja nii ongi saarel umbes 20 aastat järjest punktipealt ühepalju katoliiklasi. Katoliku kirikut kutsuvad vanema põlvkonna inimesed – euroopalikku mõistesse ülekantuna – “võilevakirikuks”, sest mandri-Hiinaga peetud sõja aegu tuli välisabi saarele kirikute, peamiselt katoliku kiriku kaudu. Katoliku kiriku mõningane eelisseisund on pärand Chiang Kai Shek’ aegadest, kes poliitilistel põhjustel seda kirikut soosis. Protestandid on aga palju mobiilsemad nimelt majanduslikke ja poliitilisi hoobasid misjonitöös ära kasutama, ja minu hinnangul on neil natuke paremad tulevikuväljavaated.
Katoliiklased Taivanil kirikus eriti ei käi. Selles koguduses, kus mina pühapäeviti missale lähen, on paberite järgi 3000 liiget, kuid peale minu pole tavaliselt kohal rohkem kui 20-30 vanemat inimest, mis on on sealmaal tüüpiline. Ristimisi on koguduses, kui hästi läheb, 3-4 aastas.
Hiina kultuurist pärit rahvas ei ilmuta kunagi kuigi palju initsiatiivi. Mingit üldist kirikumaksu nagu Saksamaal Taivanil muidugi ei ole, nii et kirikud hoiavad end ülal mitmesuguse sotsiaalhoolekande- ja äritegevusega. Katoliku kirik näiteks peab palju lasteaedu ja koole, neist kolm on ülikoolid; protestantidel on 7 ülikooli. Riik teeb uskudele kitsendusi ainult seeläbi, et välismaalastest misjonäride arv on piiratud. Näiteks kogu Taivani katoliku kirikus tohib olla ainult 400 välismisjonäri.
Protestantidel läheb paremini
Protestantidel läheb üldiselt paremini, peamiselt just seetõttu, et nad on oma tegevuses toetunud põhiliselt poliitikale või ärile. Näiteks kuulub praktiliselt kogu poliitiline opositsioon mingisse evangeelsesse kirikusse. Luterlastel ja presbüteriaanidel, keda on kumbagi umbes 100 000, läheb suhteliselt hästi ka sellepärast, et nad on keskendunud kohalikele keeltele, mitte mandariini-hiina keelele nagu katoliku kirik. Ülejäänud 100 000 kristlast kuuluvad aga juba väiksematesse sektidesse nagu mormoonid, mooniusulised jne, kellest igaüks on ennast üles ehitanud mõne kindla turunishiga arvestades.
Kõige paremini aga lähevad inimestele peale segud kõikvõimalikest filosoofiatest ja uskumustest. Tüüpiliseks näiteks Taivanil edu saavutanud religioonist on üks sekt, mille nime olen unustanud, kuid mille tekkimise lugu on järgmine: üks naisterahvas, rahvuselt vietnamlanna, kes oli abielus sakslasega, läks pärast lahutust aastaks Indiasse tiibeti munkade õpilaseks, seejärel veetis samapalju aega taivani budhistlike munkade juures. Lõpuks lõi ta oma uue religiooni ja hakkas ise jumalannaks, ning õige pea oli tal juba 35 000 poolehoidjat. Nüüd kannab ta nime Ching Hai Wu Shay Su, mis sisaldab tiitli “Suurim Meister”. Nagu ta ise ühes intervjuus ütles, seisnevat tema usk järgmises: “Hommikul käin katoliku kirikus, lõuna ajal budhistlikus templis ja õhtul palvetan nagu taoist, aga äri teen ma nii nagu kapitalist ikka”. Välja näeb ta nagu modell, kandes sügavalt dekolteeritud kostüüme, ja raha on ta tõesti palju kokku ajanud, nii et võib igal aastal mitu dollarimiljonit sirgeks lüüa. Aga tema on kõigest üks paljude omataoliste hulgas.
Vaimulikud või õpetlased
Varem oli juttu kardinal Pin’ist, kes kommunistide eest mandri-Hiinast Taivanile põgenes; esimene spetsiaalselt Taivanile määratud kardinal oli Tin. Tänapäeval pole kohalik katoliku kiriku peapiiskop aga enam kardinal, nagu see varem poliitilistel põhjustel oli. Saarel on kaheksa piiskopkonda ja 14 piiskoppi, kellest kolm on peapiiskopid. Naljaga pooleks võib öelda, et meil on rohkem piiskoppe kui preestreid ja rohkem preestreid kui koguduseliikmeid. Eriti koomiliseks võib olukord kujuneda pealinnas Taipeis, kus vahel võib tõepoolest teenistuse ajal nii juhtuda, et piiskoppe on kirikus rohkem kui kõiki teisi kokku.
Viie aasta eest oli Taivanis veel kaks eurooplasest piiskoppi, kuid nüüd on kõik kohaliku päritoluga. Preestritega on aga vastupidi – suurem osa preestreid on eurooplastest misjonärid. Kohalikud lihtsalt ei soovi nii kergesti preestriks hakata, sest Hiinas vaimulikest üldiselt lugu ei peeta. Kui mõnel vaimulikul on doktorikraad, kui ta on näiteks ülikooli professor, siis teda respekteeritakse – kuid respekteeritakse ikka õpetlasena, mitte vaimulikuna. Seminaridesse õppima minejaid oleks küll, aga need on pahatihti inimesed, kes kuidagi tööd leida ei suuda, sest preestrid on väga vaesed. Niisuguse motivatsiooniga preestriks läinud inimeste puhul tekib aga uus probleem: mis nendega pärast teha, sest reeglina ei saa nad ka millegagi hakkama.
Aasia päritoluga kristlikud õpetlased
Aasia päritoluga kristlikud õpetlased töötavad aga oma strateegia järgi. Me peame dialoogi kõikide kohalike religioonidega, kaasaarvatud marksism, avaldame kristlust propageerivaid raamatuid, mis on üles ehitatud võrdluse printsiibil, ja see kindlustab meile õpetlastena respekti ja huvi meie töö vastu. Kahjuks peab ütlema, et hierarhiline katoliku kirik ei ole meie tööst huvitatud, nii et oma tegevuse jaoks peame raha leidma ise; kui me mingi plaaniga tuleme Taipei peapiiskopi juurde, siis ta kiidab meid ja ütleb, et tublid poisid, tehke aga, kuid seni pole ta meid millegagi aidanud. Hoolimata raskustest oleme maha saanud juba umbes 10 publikatsiooniga.
Kui piirid Hiinaga vabamaks läksid, kutsuti mind õpetama ka Pekingi ülikooli. Minu jaoks on see rohkem heategevus, sest palk on seal rohkem sümboolne – 100 korda väiksem kui Taivanil – kuid ka nendel alustel pole mina ainuke, kes Pekingis õpetamas käib, sest see positsioon annab ka saarehiinlaste seas juurde prestiizhi, st kõlapinda meie ideedele.
Hiinlasi saab misjoneerida ainult hiina moodi
Kristlik misjon on Hiina aladel väga raske, ehk pigem ütleksin: võimalik vaid euroopalikest stereotüüpidest eemaldumise korral. Eurooplastest meil siin suurt kasu ei ole, sest ainult vähesed neist annavad kohalike silmis õpetlase mõõdu välja, ning veel vähesemad suudavad rahuldavalt ära õppida hiina keele; kultuurilistesse iseärasustesse ja võimalustesse süvenemine käib aga praktiliselt neile kõigile üle mõistuse. Kasvõi probleem, et hiinlasele on väga raske selgeks teha, et tohib uskuda ainult ühte Jumalasse. Muuseas, hiina keel pole üldiselt raske, eriti selle grammatika. Nii nagu inglise keeleski puuduvad seal käänded, kuid see-eest on vähemalt 60 dialekti ja lisaks hiina hieroglüüfkiri, mis on nagu halb halb unenägu – 100 000 erinevat kirjamärki.
Kui ma Taivanile tulin, oli mu ettekujutus misjonist selline, et rahvast tuleb õpetada ja ristida, nad päris kristlasteks teha. Praeguseks olen jõudnud teisele arvamusele. Kristlusel on kahtlemata kohalikule kultuurile palju pakkuda, kuid ainult dialoogi korras. Kõike muud on ju samuti proovitud, kuid edutult, sest hiinlane ei taha oma 5000-aastasest kultuuripärandist kuidagi loobuda. Ma pean end tänini misjonäriks, kuid arvan, et Hiinas tuleb järgida juba olemasolevat skeemi – pakkuda kristlikku elementi teiste olemasolevate uskumuste kõrvale, et inimesel jääks vabadus otsustada asja enese väärtuse alusel. Hiinlased, vähemalt taivanlased, on juba õppinud väärtustama sotsiaalhoolekannet, heategevaks otstarbeks annetamist, leidnud kristlikult õpetuselt motivatsiooni pidada oma vendadeks mitte ainuüksi oma lähemaid sugulasi. Leian, et selles suunas edasi minna on perspektiivikas.
Autori märkus: hiinapäraste nimede transkriptsioonis on osaliselt kasutatud intervjueeritava soovitusi.
