Luterlased ja katoliiklased ühises kirikuhoones
(ilmunud 21. ja 28. mai 1997. Eesti Kiriku numbrites)
Initsiatiiv luua ühiseid kogudusekeskuseid, kus luterlik ja katoliku kogudus oleksid ühe katuse all, sai alguse käesoleva sajandi 60.-80. aastatel. Saksamaal ehitati neil aastail ca 40 kirikut-kogudusekeskust, kus luterlased ja katoliiklased tegutsesid osaliselt samades ruumides. Esimene neist kerkis Bad Griesbachi kuurorti Shveitsi piiri ääres, kuid siin polnud tegu kogudustega, vaid puhkajate jaoks loodud, turismihooaegadel töötava keskusega. Alaliste koguduste jaoks loodi esimene ühine keskus Lüneburgi 1965. aastal, vahetult pärast Vatikani II kirikukogu.
Oikumeenilised kogudused kasutavad enamasti ühiseid koguduseruume; kirikusaalid, mis asuvad küll samas kompleksis, on kummalgi konfessioonil eraldi. Tallinna sõpruslinnas Kielis asub aga oikumeeniline kompleks, kus nii luterlik kui katoliiklik kogudus jagavad kõiki ruume, ainult kantseleid ja käärkambrid on eraldi.
Alljärgnevalt palusin sealse katoliku koguduse vaimulikul, preester Franz Mecklenfeldiljutustada selle kogudustekeskuse ajaloost, probleemidest ja kogemustest, mida eksperiment on esile toonud.
Kieli oikumeenilise kiriku sünnilugu
Oikumeeniliste keskuste tekkimise spontaanseteks eeltingimusteks olid kuuekümnendate aastate ehitusbuum – suurte elamurajoonide ehitamine paljudesse linnadesse üle kogu Lääne-Saksamaa – ja muidugi Vatikani II kirikukogul (1962-1965) tuule tiibadesse saanud oikumeeniline liikumine, mille algperioodi võiks tagantjärele lausa oikumeeniliseks vaimustuseks nimetada. Loobus ju katoliku kirik sellel kirikukogul pretensioonist olla ainuõige nähtav kirik, millest väljaspool ei ole õndsakssaamine võimalik. Teisi kristlasi ei kutsutud enam ketseriteks, vaid “meie lahusolevateks vendadeks Kristuses”. Seesugune muutus katoliku kiriku suhtumises ei jäänud protestantide poolt tähelepanuta. Kõneaineks tõusnud kristlaste ühtsus ei jäänud üksi sõnade tasandile, vaid hakkas vormuma tegudeks.
Kieli linna uus elamukvartal Mettenhof, mida hakati ehitama kuuekümnendate alguses, vajas kirikut nii luterlastest kui katoliiklastest elanike jaoks. Sama kümnendi lõpus tekkis siin ajastu oikumeenilisest optimismist kantuna initsiatiivgrupp, mis tuli välja ideega ehitada hoonetekompleks, mida saaksid kasutada mõlemad usutunnistused. Loodud, kuid veel kirikuta koguduste ühisavaldus nägi ilmavalgust 1970. aastal. Kolm aastat hiljem kirjutati alla koostöölepingule, 1974. aastal valmis ideekavand, mis soovis kirjutada ajalukku uue lehekülje ning ehitada kahele kogudusele üks kirikuhoone ja koguduseruumid. Ainult käärkamber ja kantselei pidid olema lahus. Katoliku kogudus hakkas kandma püha Birgitta nime, luterlik kogudus oli pühendatud apostel Toomale. Keskusele, mida hakati kutsuma Birgitta-Thomas-Haus, asetati nurgakivi septembris 1978, ning sissepühitsemistalitus leidis aset 25. mail 1980. aastal.
Kompleksi kontseptsioonina öeldi välja kolm seisukohta: uude elamurajooni ehitatav sakraalhoone peab kandma antud ajastu oikumeenilise tõusu vaimu; kaks teineteise lähedusse eraldiseisvaina ehitatud pühakoda kahandavad teineteise usaldusväärsust; ühise kompleksi ehitamine tuleb odavam.
Omamoodi on siinne kombinatsioon – vähemalt põhja-Saksa ruumis – ainulaadne, sest näiteks lähim sarnane kogudus, mis asub Hamelni linnakeses, on katoliiklaste jaoks kõigest teise, suurema koguduse filiaal, ning preester kohapeal ei ela. Kooslus, kus koguduseruumid on ühised aga kirikud eraldi, on tunduvalt levinum. Juriidiliselt erineb Kieli oikumeeniline kogudustekeskus Lüneburgi eksperimendist seeläbi, et siin on tegu kahe iseseisva kogudusega, Lüneburgis aga põhikirjaliselt ühe oikumeenilise juriidilise isikuga. Meie kompleksis on lihtsalt kohustused konfessioonide vahel ära jagatud: kes on missuguse osa korrashoidmise eest materiaalselt vastutav. Selle variandi heaks küljeks on arusaamatuste ärajäämine hoonete haldamisel, kuid tagasilöögiks emotsionaalne eraldatus – teise koguduse materiaalses vastutuses olevates ruumides tuntakse end külalistena.
Meie koguduste elus võib esile tuua mitu erinevat arengufaasi. Esimene oli enne kiriku ehitamist, kontseptsiooni faas ehk pioneeride periood, kus optimistlikult tulevikku vaadati ja sellest ammutatud energiaga kavandatu teoks tehti. Järgmisena võiks nimetada konsolideerumisfaasi, mis saavutati ühise eesmärgi nimel raskusi ületades. Kuid sellele järgnes kolmas, piiride kindlakskujunemise periood: kes on missuguse ruutmeetri pinna eest vastutav, kus tuleb jääda enesele kindlaks, kus minna kompromissile. Uue elurajooni asukad olid pärit Saksamaa eri piirkondadest, ja see omakorda võimendas eriarvamusi.
Alguses oli luterlik kogudus oma 12000 liikmega valdavas isikuülekaalus, niiöelda enamusfraktsioon. Ristimisi ja laulatusi oli luterlastel siis tunduvalt rohkem kui katoliiklastel, ja vastavalt ka ettevalmistustunde, ning see tekitas probleemi ruumide kasutamise aja ja õiguse osas. Katoliiklik kogudus oli oma 2500 liikmega küll palju väiksem, kuid traditsioonilt truu kirikuskäija, ning ruume vajasid ju kõik grupid.
Oikumeenilises dialoogis avanes mõlema koguduse liikmete suhtumises üsna lai spekter – inimestest, kes arutlesid meeleldi ühise armulaua üle, kuni nendeni, kes samades ruumides asuvat teist kogudust lihtsalt ignoreerida soovisid. Peagi sai aga mõlemale poolele selgeks, et kõrvalasuvast kogudusest ei õnnestu mööda elada. Kõik erinevused tõusevad kõneaineks ja peavad saama varem või hiljem selgeks räägitud.
Neitsi Maarja kuju komistuskiviks
Luterliku ja katoliku koguduste rahumeelse kooseksisteerimise nimel tuli kirikuhoone osas mõlemapoolselt kompromissile minna. Katoliiklaste jaoks kuulub ju kirikuruumi nii tabernaakel (lad. ‘kogudusetelk’ – altariruumis asuv kapike, milles hoitakse pühitsetud armulaualeiba. -aut.) kui ka Neitsi Maarja kuju. Esimese osas jõuti kohe kokkuleppele, kuid Jumalaemaga oli lugu juba keerulisem. Arhitekti poolt oli sissekäigu kõrvale ette nähtud ortodoksi kiriku ikoon – “Tihvini Madonna” viini ikoonimaalijate poolt teostatud koopia. Kuigi Saksamaa luterlaste ja katoliiklaste vahel on pühakutekultus üks peamisi ja lepitamatuid erimeelsusi, ei tekitanud varakristlike kaanonite järgi maalitud pühapilt neis vastuseisu.
Kahjuks oli mõnede – peamiselt Sileesiast, praegustelt Poola aladelt pärit – saksa katoliiklaste jaoks sellest liiga vähe. Kirik tundus neile liiga võõras ja külm, ning nad hakkasid nõudma traditsiooniliselt katoliiklikku maarjakuju otse altariruumi.
Algkontseptsioonist kuni ehituse valmimise ja “piirikonfliktini” oli katoliku koguduses vahetunud mitu vaimulikku. Kuna kirikuhoone oli lepingu järgi katoliiklaste hooldada, ja hiljaaegu katoliku kogudusse määratud vaimulik polnud oikumeenilistesse põhimõtetesse eriti süvenenud, laskis ta oma koguduse tulipeade pealekäimisel valmistada nn “Ilusa Böömi Madonna” kuju koopia, ning paigutas selle praktiliselt väevõimuga kiriku altariruumi.
Teoloogiliselt oli see luterlaste jaoks eriti vastuvõetamatu, sest “Ilus Madonna” kujutas “kroonitud Taevakuningannat”. Neitsi Maarja taevassevõtmisest, rääkimata taeva ja maa kuningannaks kroonimisest, ei ole piiblis otseselt midagi öeldud, sellepärast oli toimunu luterlastele liig mis liig.
Järgnesid pikad aastad “külma sõda”, sest “jonnimaarja” üles seadnud preester suri mõni aasta hiljem, ja tema jüngrid hakkasid õnnetul kombel just seda kahetsusväärset tegu tema elutöö tähtsaimaks mälestuseks pidama. Kulus veel mitu aastat lakkamatuid vaidlusi, enne kui pinged vaibusid ja uuel preestril õnnestus oma kogudust veenda kodurahu huvides tüliõun kirikust kõrvaldada (tagasihoidlikkusest jättis isa Franz mainimata, et see preester oli tema ise. -aut.). Ühe kogemuse võrra olime aga kõik targemaks saanud: peamised probleemid oikumeenias pole mitte teoloogilist, vaid emotsionaalset ja sotsiaalset laadi.
Birgitta-Thomas-Haus täna
Peamiselt tööotsimisest ja elustandardi paranemisest tingitud ümbeasumise tõttu – rikkamaks saades muretsetakse endale tavaliselt eramu ja kolitakse kortermajast ära – on Kiel-Mettenhofi luterlik kogudus vähenenud üheksa ja poole tuhandeni. Katoliku kogudus aga on poola sisserändajate arvel kasvanud ca 3300-ni. Muidugi, nagu tänapäeval kurvaks tavaks saanud, on mõlemal pool ka üsna palju kiriku liikmeskonnast lahkumisi.
Kirikust lahkumise põhjusteks on üldiselt võõrandumine – väsimus institutsioonist “… mis teeb mulle aina piiravaid ettekirjutusi ja nõuab lisaks veel ka maksu. Usul pole minu jaoks kirikuga midagi pistmist”.
Paar aastat tagasi tekkis initsiatiiv pidada ühiselt Ülestõusmispühade ööteenistust ja Nelipühil ühine “ristimistõotuste uuendamise” teenistus. Oikumeeniliste jumalateenistuste arvu suurenemise üheks faktoriks on kindlasti luterlik-katoliiklike segaabielude arvukus. Näiteks 1995. aastal Saksamaal registreeritud abieludest oli 35% juhtudest üks pool katoliiklane, teine luterlane. Kogu perega kirikusse tulek on niisugustele perekondadele tõeline probleem.
Paremini või halvemini
Oikumeeniliste ühiskirikute-eksperimendi edukus on paikkonniti väga erinev. Selgeks on saanud, et ühised ruumid ei garanteeri head läbisaamist eri konfessiooni kuuluvate koguduste vahel. Iga koguduse sees paratamatult esile kerkivad lahkmeeleilmingud võivad saada kõrvalasuva ja samu asju erinevalt mõistva koguduse poolt tõlgitsetud kui otseselt nende vastu suunatud tegevus. Niisugust kooselu võib võrrelda abieluga – mida lähemal elatakse, seda selgemat tõusevad esile varjuküljed, mille talumispiir on aga igaühel erinev.
Võib öelda, et Saksamaal läheb kõige paremini Darmstadti linna ehitatud oikumeenilisel keskusel, mis paistab silma rohkete erinevate oikumeeniliste ürituste ja initsiatiivide poolest. Edukuse põhjuseks on asjaolu, et praktiliselt kõik koguduseliikmed kuuluvad ühiskonna keskklassi. Kiel-Mettenhofi probleemiks on just inimeste sotsiaalse staatuse erinevused kogudustes, mis tekitab võimaluste ja huvide konflikti juba iga koguduse seeski. Evangeelses koguduses on kõige aktiivsemad just väiksema hariduse ja madalama ühiskondliku postsiooniga liikmed. Katoliku koguduse noorem põlvkond koosneb aga peaasjalikult poola sisserändajatest, kes pole evangeelse kirikuga harjunud ja suhtuvad sellesse võõristavalt.
Nii teravaks kui Kielis pole asjad mujal läinud: mõlema koguduse kõige kergemini haavatavaks kohaks on olnud ühine kirikuhoone, mis suuremal osal keskustest puudub. Siiski on tekkinud praktiliselt kõikjal mingi omapärane konkurents, arvuliselt suurem kaldub ikka väiksemat ja aktiivsem passiivsemat millegagi üle trumpama. Tundub, et teatud perioodil oikumeeniast lihtsalt väsiti ning hakati sellele eelistama omaenda sisekiriklikku iseolemist. Võibolla on see üheks põhjuseks, miks uute oikumeeniliste keskuste rajamiseks ei leita enam julgust. Viimaste mulle teadaolevatena loodi üks Passau piiskopkonda ja teine Heidelbergi.
See mudel näib end aga nüüdseks ammendanud olevat. Uute kirikute ehitamise aeg on läbi, samuti ei rajata enam suuri elamurajoone. Uude linnaossa luuakse tavaliselt filiaalkogudus, mida teenib põhikoguduse vaimulik. Viimasel ajal on mulle teada vaid ühe suurema kõrgelamurajooni valmimine Hamburgis, kuid sinna oikumeenilise kiriku ehitamisest ei tehtud isegi juttu.
Kokkuvõtteks
Oikumeenilise koguduse ideeks oli ühise identiteedi otsimine mitte kompromissi teel, vaid kahe erinevast konfessioonist koguduse vastastikuse vaimse rikastamise kaudu. Kõige tähtsamate positiivsete joontena tuleks siin ära märkida ühist – või teineteisega arvestavat – hoolekandetööd, mis ühendab koguduste rahalised ja isikkooseisulised ressursid.
Mõlemapoolset kasu on märgata ka sellest, et samu asju erinevalt mõistvate kristlaste kooselu sunnib igaüht omaenda usku paremini tundma õppima. Piiblit kõige aluseks pidava protestantliku koguduse lähedus paneb ka katoliiklased pühakirja vastu rohkem huvi tundma ja seda endagi usu alusena teadvustama. Lisaks tuleks nimetada veel katoliiklastepoolset huvi kristlase kui isiku autonoomsuse vastu: demokraatiaga harjunud luterlastel on isiklik arvamus ja vastutusvõime paremini välja arenenud kui hierarhiapüramiidi tipust igale probleemile vastust ootama harjunud katoliiklasel. Teisest küljest on autonoomsusest ainult väike samm individualismini, mis tänapäeval inimese koguduseelu vastu ükskõikseks muudab – kuid eks igas arengus peituvad omad riskid.
Kui rääkida katoliikluse mõjust luterlusele siis võib öelda, et eelkõige avaldub see hoiakus ja liturgias. Luterlik kogudus võtab katoliku koguduse kõrval kõrgkirikliku hoiaku. Võistlusmoment sunnib luterlasi katoliiklaste eeskujul sagedamini kirikusse tulema. Paljud elemendid katoliku liturgiast, nagu missarüü, protsessioonid ristiga eesotsas ja viiruki suitsutamine, võetakse ka luterlikus kirikus rohkemal või vähemal määral kasutusele. Kõrgkkiriklikku hoiakut ei mõisteta tagasipöördumisena katoliku kirikusse, vaid – nagu olen oma luterlastest ametivendade käest kuulnud – on katoliiklike eeskujude alusel jõutud äratundmisele, et jumalasõnakeskset õpetusjumalateenistuse vormi saab elustada iidse sümbolitekeele kaudu. Luterlike agendade aasta-aastalt uuenevatest versioonidest võib täheldada, et mainitud protsess on haaranud tegelikult kogu luterliku kiriku. See puudutab ka jumalateenistuse korra sõnalist osa: näiteks võib uutes agendades kohata katoliku kirikus nn II missakaanoni nime all tuntud teksti praktiliselt muutmata kujul. Tegu on muidugi II-III sajandil elanud Rooma kirikuisa Hippolyti liturgia kaasajastatud variandiga.
Võibolla kõige ootamatuma lõppjäreldusena tahaksin rõhutada tõsiasja, et oikumeenilised keskused ei vii eri konfessioonide sisulisele ühtesulamisele. Vahetatakse üksikuid elemente, kuid sisimas õpitakse end kõrvalasuva teisitimõtlemise eest paremini kaitsma, nüüd mitte enam eelarvamuse tasandil nagu tavaliste koguduste puhul, vaid enesemääratlemise vajadusest sündinud põhjendatud seisukohtade abil.
Nii on Saksamaa oikumeeniliste koguduste mudeli varal selgeks saanud, et protestantide ja katoliiklaste tihe läbikäimine teeb katoliiklased teadlikumateks katoliiklasteks ja protestandid veendunumateks protestantideks, mis ometi ei tekita raskusi koostöös nendel elualadel, kus mõlema huvid kattuvad.
Avaldatud autori loal.