KAHEKSA PATUST KIRGE.
IHUORJUS
Liigsöömine, joomine, paastude pidamatajätmine või nende korra rikkumine, salaja söömine *, maiustamine, üldse kasinuse nõudest üleastumine. Ebaõige ja liigne liha hellitamine mõnudes ja mugavuses, millest kujuneb enesearmastus – sellest aga truudusetus Jumala, Kiriku, vooruste ja inimeste suhtes.
*salaja söömine – vargsi või igal ajal söömine
2 HOORUS
Himu lõkkelelöömine, hinge ja südame iharad seisundid ja tunded. Ebapuhaste mõtete vastuvõtmine, nendega vestlusseastumine, nende nautimine, neile voli andmine ja nendes viivitamine. Ihalevad unistused ja kütkestatus. Meelte vaoshoidmatus, eriti kompimismeele valvamatus, millest sünnib kõiki voorusi hukutav häbematus. Rõvedad sõnad, kõlvatute raamatute lugemine. Loomupärased hooruspatud: hooramine ja abielurikkumine. Loomuvastased hooruspatud.
3. OMANDAMISKIRG.
VARAARMASTUS.
Armastus raha ja üldse igasuguse varanduse – liikuva ja liikumatu vastu. Soov rikastuda. Mõtisklemine rikastumisvahenditest. Rikkusest unistamine. Kartus vanaduse, haiguse, ootamatu viletsuse või väljasaatmise ees. Kitsidus. Omakasupüüdlikkus. Usu ja lootuse puudumine Jumalikku ettehooldusse. Kiindumus või ülemäärane haiglaslik armastus mitmesuguste kaduvate asjade vastu, mis röövib hingelt vabaduse. Kaasakistus tühisest askeldamisest ja muretsemisest. Armastus kingituste vastu. Võõrale kuuluva omastamine. Liigkasuvõtmine. Kõvasüdamelisus vaeste ja puudustkannatajate suhtes. Vargus. Röövimine.
4. VIHA
Ägedus, vihamõtete vastuvõtmine: viha väljavalamise- ja kättemaksukujutlused, südame raevukas mäslemine ning teadvuse tumestumine: sündsusetu hääletõstmine, sõim, vaidlemine, julmad ja salvavad sõnad, löömine, tõukamine, tapmine, kurja meelespidamine, vihkamine, vaen, kättemaks, laim, ligimese hukkamõistmine, pahandamine ja solvamine.
5. KURBUS.
Meelehärm – nukrutsemine, mis lõikab läbi lootuse Jumalale, Tema tõotustes kahtlemine ja tänulikkuse puudumine Jumala vastu kõige toimuva eest. Meelekindlusetus, kannatamatus, eneselaituse puudumine, solvatud olek, nurisemine, ristist lahtiütlemine ja katse sellelt maha tulla.
6. NORUTAMINE.
Loidus iga hea teo, eriti palve suhtes. Reeglipäraste kiriklike ja koduste palvekordade ärajätmine. Loobumine lakkamatust palvest ja hingekasulikust lugemisest. Palvetamine kiirustades ja tähelepanuta. Hooletus. Hardusetus. Tegevusetus. Liigne magamine, lamamine ja enesehellitamine. Asjatu ühest kohast teise käimine. Sagedased väljumised, jalutuskäigud, sõprade külastamised. Tühjade sõnade tegemine. Naljad. Pühaduse teotus. Kummarduste ärajätmine ning muudest hingeerksust andvatest kehapingutustest loobumine. Oma pattude unustamine. Kristuse käsusõnade unustamine. Hoolimatus. Vangistatus. Jumalakartuse kaotus. Kalestumine. Tundetus. Meeleheide.
7. EDEVUS.
Inimliku kuulsuse otsimine. Kiitlemine. Maiste, tühiste austusavalduste igatsemine ja otsimine. Armastus ilusate riiete, iluasjade, sõidukite, teeneteosutamise vastu.
Tähelepanu pööramine oma näo ilule, hääle meeldivusele ja muudele keha omadustele.
Poolehoid selle maailma-ajastu hävivate teaduste ja kunstide vastu, igatsus neis edasi jõuda, et pälvida ajalikku, maist kuulsust. Häbi oma patte üles tunnistada.
Nende varjamine vaimuliku juhataja ja inimeste eest. Kavalus. Enese õigustamine. Vasturääkimine. Isikliku arusaama kujundamine*. Silmakirjalikkus. Vale. Meelitamine. Meeldidatahtmine*. Kadedus. Ligimese hävitamine.
Muutlik loomus. Liigsallivus. Südametunnistuse puudumine. Kurja vaimu elu ja loomus.
* isikliku, evangeelsest erineva mõistuse kujundamine.
* meeldimispüüd – slaavi ??? enam inimeste kui Jumala meelepärast olemine.
8. UHKUS
Põlgus ligimese vastu. Iseenese eelistamine kõigile. Jultumus. Mõistuse tumestumine ja jämedus, südame tuimus, nende kinninaelutatus maise külge. Teotamine. Uskmatus.
Arukus kurjast vaimust. Allumatus Jumala ja Kiriku seadustele. Omaenese lihaliku tahte
järgimine. Tühiste, kõlvatute ja väärõpetuslike raamatute lugemine. Võimudele mitteallumine. Salvav naeruvääristamine. Kristust jäljendava alandlikkuse ja vaikimise hülgamine. Lihtsuse kaotamine. Armastuse kaotamine Jumala ja inimeste vastu. Valefilosoofia. Väärõpetus. Jumalatus. Kasvatamatus. Hinge surm.
+
Need on tõved ja haigused, mis moodustavad kokku ränga nuhtluse – endise Aadama vigastuse, mis tekkis pattulangemisel. Sellestsamast räägib püha prohvet Jesaja:
“jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet, aina haavad, muhud ja värsked vorbid, mis ei ole välja pigistatud ja seotud ega õliga leevendatud (Js. 1, 6 ). Pühad Isad selgitavad oma teostes nõnda: see nuhtlus-patt ei lasu eraldi mõnel liikmel, vaid kogu olemusel: on haaranud nii keha kui hinge, võtnud võimust inimese kõigi jõudude üle ja valdab kogu ta olemust. Seda ränka nuhtlust nimetas Jumal surmaks, kui Ta keelas Aadamal ja Eval süüa hea ja kurja tundmise puust, öeldes: “te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” (1.Mo. 3,3). Otsekohe peale keelatud vilja maitsmist tundsid meie esivanemad igavest surma: nende nägemisse ilmus lihalik taju, nad märkasid, et nad on alasti. Selles tundmises avaldus nende hinge alastijäämine, mis kaotas puutumatuse ilu, millel varem hingas Püha Vaim. Näeb aga silm lihalikult, on südames häbi, see kõigi patuste ja autute tundmuste – uhkuse, roojasuse, kurbuse, tüdimuse, ahastuse kogum – hinge surm – parandamatu lagunemine jumaliku sarnasuse kaotamise järel. Apostel Paulus nimetab seda nuhtlust patu käsuks, surma ihuks (Ro.7. 23,24), sest surmatud süda ja mõistus on täielikult maa poole pöördunud, teenivad orjalikult ihu ajalikke vajadusi, on tumestunud, raskenenud, ise lihaks muutunud. Seesugune liha pole enam võimeline Jumalaga suhtlema (1. Mo.6,3), ega või pärida taevast õndsust (1.Ko.6,9). Surma nuhtlus lasub ühtviisi, kogu inimkonnal, kurjaks pärandusosaks igaühel.
Mu ränka nuhtlust – surma nähes täitub mu süda kurbusega. Mida peaksin ma tegema? Kas nõnda kui endine Aadam, kes puges Jumala eest peitu, kui nägi end alasti olevat. Või õigustan iseennast tema kombel, pattu patus süüdistades. Asjatu — püüda peitu pugeda Kõikenägija eest. Ilmaaegu — püüda end õigustada Selle ees, Kes alati võidab ja Kelle käes on kohtumõistmine.
Viigilehtede asemel katan end kahetsuspisaratega, eneseõigustamise asemel tunnistan siiralt. Nõnda, pisarate ja kahetsusega riietatult istun ma oma Jumala ette. Paradiisis? Sealt olen ma välja saadetud ja keerub, kes
seisab lävel, ei lase mind sinna. Ihu raskusega olen ma kinnitatud maa külge, oma vanglasse. Julgust, Aadama patune võsu! Valgus paistab su vanglakambris. Jumal on laskunud alla su maapakku, et sind üles viia su kaotatud kõrgele isamaale. Sa tahtsid tunda head ja kurja! Ta jätab sulle selle teadmise.
Sa tahtsid saade Jumalasarnaseks ja said sellest hingelt sarnaseks saatanaga ja kehalt loomaga. Jumal, sind Enesega ühendades, teeb sind Jumalaks õnnistuse poolest. Ta annab sulle patud andeks. Veel enam Ta kõrvaldab su hingest kurja juure, nakkuse allika, põrgu, mille saatan sinna heitis. Ta arstib sind patust tervekssaamiseks kõigil su maapealse elu päevil, kuipalju kordi sa oma nõrkuse tõttu ka ei haigestuks. Selle arstimi nimi on patutunnistus. Tahad sa siis end endisest Aadamast veedelda lasta. Sina, kes Pühas Ristimises Uueks Aadamaks rüütati, aga oma seadusetuse läbi end taas aegumusse ja surma tõukad ning elu poolsurnuks lämmatad. Või loodad sa vabaks ja õiglaseks saada pattu orjates, mis sind harjumuse väel ligi tõmbab, Mattu alandusse! Võida edev häbitunne, mis sind peenelt ja kavalalt õiglast teesklema õpetab ja hinge tema surmas kinni peab. Heida patt välja, astu talle vastu siira ülestunnistamisega. See ravim ennetagu kõik ülejäänud, temata jääb arstimine pisarate, palvete, paastumise ja muude vahenditega nõrgaks ja ebapüsivaks. Mine, uhke hing, oma vaimuliku isa juurde ja leia tema jalge juures Taevase Isa halastus. Üksnes siiras ja sagedane ülestunnistamine võib hinge päästa patustest harjumustest, muuta kahetsuse viljakandvaks ning paranemise püsivaks ja tõeliseks.
KAHEKSA VOORUST,
mis on vastandlikud kaheksale patusele kirele.
1. KASINUS.
Hoidumine liigsest toidust ja joogist, eriti veini liigsest tarvitamisest. Kiriku poolt seatud paastude täpne pidamine. Ihu ohjeldamine, tarvitades toitu mõõdukalt ja alati ühel määral, mille tagajärjel hakkavad nõrgenema kõik kired, eriti enesearmastus, mis seisneb instinktiivses oma ihu heaolu, rahu ja mugavuse eest hoolitsemises.
2. PUHTUS.
Hoidumine igasugustest ebapuhastest tegudest. Hoidumine siivututest kõnelustest ja raamatutest, kirglike, rõvedate või kahemõtteliste sõnade lausumisest. Meelte vaoshoidmine; nägemise, kuulmise, kõige enam kompimismeele valvamine. Tagasihoidlikkus. Ebapuhaste mõtete ja meeliskluste tagasilükkamine. Vaikimine. Sõnatus. Haigete ja vigaste teenimine. Surmameenutus. Põrgu meelespidamine. Puhtuse algus – ebapuhtaist mõtteist kõigutamatu mõistus; täiuslik puhtus – Jumala nägemine.
3.MITTEOMAMINE.
Rahuldumine hädavajalikuga. Vastumeelsus toreduse ja mugavuse suhtes. Heldus vaeste vastu. Evangeelse vaesuse armastus. Lootmine Jumala ettehooldusele. Kristuse käsusõnade järgimine. Vaimu rahu ja vabadus.
Hõivamatus askeldamisest. Südamepehmus.
4. TASADUS.
Hoidumine vihamõtetest ja ägedast meelepahast. Kannatlikkus. Järgnemine Kristusele, kes kutsub oma õpilast ristile. Südamerahu. Mõistuse vaikus. Kristlik kindlus ja mehisus. Solvangute mittetundmine. Tigestumatus.
5. ÕNNIS NUTT.
Inimesele omase langemuse ja omaenese hingelise viletsuse tundmine. Sellest tulenev rõhutus. Mõistuse nutt. Südame valulik murdumus. Sellest tärkav südametunnistuse kergus, õnnis lootus ja rõõm. Lootmine Jumala armulisusele. Jumala tänamine raskustes ja kurvastustes, nende alandlik kandmine oma pattude hulka meeles pidades. Valmisolek kannatusteks. Mõistuse puhastumine. Kirgede raugemine. Soov palvetada, üksi olla, kuuletuda, alanduda, tunnistada, oma patte.
6. KAINUS.
Agarus igale heale teole. Kirikliku ja koduse reeglipärase palvekorra laiskuseta täitmine. Tähelepanu palves. Oma, tegude, sõnade, mõtete ja tunnete hoolikas silmaspidamine. Äärmine usaldamatus iseenese suhtes. Pidev palvesolek ja Jumalasõna lugemine. Hardus. Pidev iseenese virgutamine. Hoidumine liigsest magamisest, hellitatusest, tühjast jutust, naljadest, teravatest sõnadest. Armastus öise palvetamise, kummarduste ja muude hingeerksust andvate võitlemiste vastu. Võimalikult harv väljumine kelliast. Igaveste hüvede meelespidamine, igatsemine ja ootamine.
* kellia — munga eluruum.
7. ALANDLIKKUS.
Jumalakartus palves – kartus Tema ees, mis sünnib vaid väga puhta palve ajal, kui Jumala suurus ja ligiolek eriti tunda on – kartus kaduda ja eimillekski muutuda. Omaenese tühisuse sügav tunnetamine. Muutunud pilk ligimestele: vähimagi enesesunduseta näivad nad alandlikule temast igas suhtes parematena. Elavast usust tulenev hinge lihtsus. Vastumeelsus inimliku kiituse suhtes. Pidev enesesüüdistamine ja -laitmine. Õigsus ja sirgjoonelisus. Erapooletus. Elutus maailmaliku suhtes. Heldimus. Kristuse ristis varjul oleva püha saladuse tundmine. Soov end maailmale ja kirgedele risti lüüa. Püüdlemine selle ristilöömise poole. Lahtiütlemine kombe kohasest meelitlemisest ja sisseharjunud kahepalgelisusest. Evangeelse jõleduse vastuvõtmine. Maise tarkuse kui taeva jaoks kõlbmatu hülgamine. Vastumeelsus kõige selle suhtes, mis inimeste keskel on kõrge, sest see on Jumala ees jäledus (Lk. 16, 15). Loobumine sõnades õigustamisest. Evangeelne vaikimine solvajate ees. Kõigi isiklike targutuste kõrvale jätmine ja evangeelse tarkuse vastuvõtmine. Iga Kristuse tarkuse vastu tõusva mõtte maharõhumine. Alandlik mõtteviis ehk vaimulik arukus. Teadlik kõiges. Kirikule kuuletumine.
8. ARMASTUS.
Palve ajal Jumalakartuse muutumine armastuseks Jumala vastu. Ustavus Issandale, mida tõestab iga patuse mõtte ja tunde pidev tagasilükkamine. Kogu inimest haarav ütlemata õnnestav kiindumus Issand Jeesus Kristusesse ja Pühasse Kolmainsusse. Jumala kuju ja Kristuse nägemine ligimeses ning sellest vaimulikust nägemisest tulenev kõigi ligimeste eelistamine iseendale ja harras austamine Issandas. Armastus ligimese vastu on vennalik, puhas, kõigi vastu võrdne, rõõmus, erapooletu, ühtviisi kuum nii sõprade kui vaenlaste vastu. Mõistus, süda, terve keha on ülenenud palvesse ja armastusse. Vaimulikust rõõmust tuleneb keha sõnulseletamatu nauding. Vaimulik joovastus. Kehaliikmete lõtvumine vaimulikus lohutuses. (P. Isaac Süüriast. Sõna 44)*. Kehaliste meelte väljalülitumine palve ajal. Südame keel
pääseb lahti köidikuist. Vaimulikust magususest katkeo palve. Mõistus vaikib. Mõistuse ja südame valgustumine. Palve jõud, mis võidab patu. Kristuse rahu. Kõigi kirgede taandumine. Kõikeületavas Kristuse tarkuses kaovad muud arusaamad. Jumalasõna. Kehatute olendite kogemine. Patuste mõtete jõuetus mõistuses kuju võtta. Rikkalik ja õnnestav lohutus vaevade kannatamisel. Inimese sisimate sügavuste nägemine. Alandlikkuse isetuse sügavus.
Lõpp on lõputa!
*Püha Isaac Süüriast, Niinive piiskop, 7. sajandil, elas erakuna kõrbes.
Täiendusi erinevatest allikatest.
LÜHIM PATUTUNNISTUS.
Patud Issanda Jumala vastu.
Uskumine unenägudesse, ennustamisse, kohtumistesse ja muudesse märkidesse. Loidus palveks ja hajaliolek palvetades. Kirikus mittekäimine, kauaaegne puudumine patutunnistuselt ja Pühalt Osasaamiselt. Silmakirjalik Jumalakartlikkus. Jumalateotus ja nurisemine Tema üle. Enesetapukavatsus.
Jumala nime asjatu nimetamine. Jumalale tõotatu täitmatajätmine. Pühaduseteotus. Kurjade jõudude nimetamine vihahoos. Söömine või joomine enne liturgia lõppemist pühapäeviti või pühade ajal. Paastude rikkumine või nende ebatäpne järgimine. Töötamine pühapäeval või pühade ajal.
Patud ligimese vastu.
Oma töö või ameti hooletu täitmine. Lugupidamatus ülemate või vanemate vastu. Ligimesele antud lubaduse täitmatajätmine. Võlgade tasumata jätmine. Vägivaldne või salajane ligimesele kuuluva omastamine. Kitsidus annetada. Ligimese solvamine. Tagarääkimine. Laimamine. Kellegi needmine. Asjatu kahtlustamine. Õige teo või süütu inimese kaitsmatajätmine, mistõttu nad saavad kahju. Tapmine. Lugupidamatus oma vanemate vastu. Mittekristlik lastekasvatamine. Viha -vaen perekonnas või koduses elus.
Patud iseenese vastu.
Tühised ja halvad mõtted. Pahasoovlikkus ligimese suhtes. Valelikkus sõnades. Ärrituvus. Tõrksus, enesearmastus. Kadedus. Kõva süda. Kergesti solvumine ja kurvastumine. Kättemaksmine. Varandusearmastus. Naudinguiha. Ropud sõnad. Kiusatusseviivad laulud. Liigsöömine. Joobnudolek. Hooramine. Abielurikkumine. Loomuvastased hooruspatud. Mittepüüdmine oma eluviisi parandada.
Mõned nende pattude hulgast, mis ülima astmeni arenedes on paheks muutunud ja kahetsematuses südame kalgistanud, on eriti rasked ja Jumalale vastumeelsed:
SURMAPATUD – patud, mis toovad igavese surma.
1. Uhkus, mis kõiki põlgab, teistelt orjameelsust nõuab, end taeva ja Kõigekõrgema vääriliseks peab – uhkus kuni enesejumaldamiseni.
2. Täitmatu hing ehk Juuda ahnus. Omandamiskirg, mis enamasti, on ühendatud ka ebaausa saavutamisviisiga, mis ei lase inimest hetkekski vaimsest osa saada.
3. Hoorus ehk kadunud poja kõlvatu elu, mis raiskab sel viisil kogu isalt päritud varanduse.
4. Kadedus, mis viib kõikvõimalikele tegudele ligimese suhtes.
5. Ihuorjus, mis ei tunnista mingisugust paastumist, koos kiindumusega kõikvõimalikesse lõbustustesse, sarnaselt Evangeeliumi rikkale, kes: „elas kõik päevad rõõmsasti ja suuresti”.
6. Viha, leppimatus, mis võib end välja valada kohutavas hävitustöös, sarnaselt Herodesele, kes vihas tappis Petlemma lapsukesed.
7. Laiskus ehk täielik muretus oma hinge suhtes, hoolimatus ja patust pöördumatus viimsete elupäevadeni nagu Noa päevil.
Püha Vaimu teotavad patud.
Liigne lootus Jumala peale ehk rängalt patuse eluviisi jätkamine üksnes Jumala suure armu peale lootes.
Meeleheide, vastupidiselt liigsele lootusele, Jumala isaliku headuse eitamine, mis viib kuni enesetapumõteteni.
Kangekaelne uskmatus, mis ei lase end veenda mingisugustest tõendustest, isegi mitte silmanähtavatest imedest, ja lükkab tagasi ilmselge tõe.
Patud, mis kisendavad taeva poole kättemaksmist nõudes.
Igasugune ettekavatsetud inimesetapmine (abort), eriti isatapmine (vennatapmine, keisritapmine).
Soodoma patt.
Kaitsetu või vigase inimese, orvuksjäänud laste või eestkostjata lese tagakiusamine.
Vaese töötegija väljateenitud palga kinnipidamine.
Oma vanemate kurvastamine ja solvamine: häbematus neid lüüa.
Äärmises puuduses olevalt inimeselt tema viimse, higi ja vaevaga teenitud leivatüki või raha äravõtmine; samuti vangisolija rõhumine, talle toodud annetuse, toidu, riiete või sooja vägisi või salaja äravõtmine.
PATUTUNNISTUS
Mina, patune (nimi) tunnistan Jumalale, meie Lunastajale Issandale Jeesus Kristusele ja sulle, aus isa, kõik oma eksimused ja kõik kurjad mõtted ja teod, mis ma olen teinud igal mu elupäeval kuni tänase päevani.
Olen patune: Pühal Ristimisel antud tõotusi ei ole pidanud, vaid kõiges olen üle astunud ja seda teinud, mis on Jumala ees kõlbmatu.
Anna meile andeks, Armuline Issand. (rahvale.)
Anna mulle andeks, aus isa (üksikutele.)
Olen patune Issanda ees: vähese usuga ja viivitamisega mõtetes; mida vaenlane Külvab usu ja püha Kiriku vastu; tänamatusega kõigi Tema suurte ja lakkamatute heategude eest; Jumala nime tühja, ilmasjata nimetamisega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: ükskõiksusega Jumala vastu, omamata nii hirmu kui armastust; Tema käsusõnu ei ole pidanud, Tema tahtmist ei ole täitnud, olen end hooletult ja lohakalt ristimärgiga õnnistanud, pühadele ikoonidele olen lähenenud aukartuse ja harduseta, ei ole risti kaelas kandnud, olen häbenenud teiste juuresolekul ristimärki teha ja Kristust tunnistada.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: armastust ligimese vastu ei ole hoidnud, ei ole toitnud näljast ega janust, ei ole katnud alastiolijat, ei ole külastanud haigeid ega vangisolijaid, laiskusest ja hoolimatusest ei ole õppinud Jumala seadust ning pühade Isade pärandit ega nendest õppust võtnud.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: reeglipärase kirikliku ja koduse palvekorra täitmatajätmisega, kirikus olen käinud hooletult ja innuta, olen ära jätnud hommiku-, õhtu- ja muid palveid, jumalateenistuse ajal olen tühe jutte ajanud, naernud, tukkunud, hajevil mõtetes olnud, kuulmata, mida loetakse ja lauldakse või teenistuse ajal pühakojast väljunud, olen laiskusest ja hoolimatusest Jumalakojas käimata jätnud.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: julgedes ebapuhtuses Jumalakojas käia ja pühi asju puutuda.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: lugupidamatusega Kirikupühade vastu, jättes neid pühitsemata, ei ole pidanud paastupäevi – kolmapäeva ja reedet, olen pühi paastusid 2) rikkunud, kasinuse reeglist üle astunud, liialt söönud, salaja söönud, vaheldusrikkust ja maitsvamaid toite otsinud, joobnud olnud, toitu ja riideid halvustanud, teiste kulul muidusööja olnud, isemeelselt ja isepäiselt toiminud, kangekaelne ja omavoliline olnud, ennast õigustanud, oma vanematesse ei ole vajaliku austusega suhtunud, oma lapsi ei ole õiges usus kasvatanud, olen neednud oma lapsi ja ligimesi.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: uskmatusega, ebausuga, kahtlemisega, lootuse kaotamisega, norutamisega, pühaduseteotusega, Jumala nimel vale vandumisega, tantsimisega, suitsetamisega, kaardimängimisega, ennustamisega, nõidumisega, võlumisega, kuulujuttude rääkimisega, elavate inimeste surnutena mälestamisega, olen söönud toitu, milles sisaldub looma verd.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: uhkusega, hea enesearvamusega, oma mõistuse kõrgekshindamisega, enesearmastusega, auahnusega, kadedusega, enesekiitusega, kahtlustamisega, kergesti ärrituvusega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune:
nii elavate kui surnute arvustamise ja hukkamõistmisega, kurjakeelsusega, vihastumisega, vihapidamise ja vaenuga, kurjale kurjaga vastamisega, laimamisega, süüksarvamise ja hurjutamisega, kavalusega, laiskusega,
petmisega, silmakirjatsemisega, taga rääkimisega, vaidlemisega,oma jonni ajamisega, soovimata järele anda ja ligimest teenida, kahjurõõmuga, paha tahtlikkusega, solvamisega, naeruvääristamisega, teotamisega, meeldidapüüdmisega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: tühja lobisemise ja naerutamisega, maailmalike laulude kuulamise ja meelespidamisega, kõlvatute raamatute lugemisega, ahvatlevate piltide vaatamisega, lõbutundmisega endiste pattude meenutamisest; paljulubava käitumisega, soovides ennast näidata ja meeli köita; vabadusega, häbematusega ning liigse sallivusega aja vaimu ja maailmalike kommete suhtes, mis on vastuvõetamatud õigele usule.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: tunnete ja meelte vaoshoidmatusega, hinge ja ihu rüvetamisega, ebapuhastes mõtetes viivitamisega ning nende nautimisega, kirgliku kiindumusega, himurusega, naiste (meeste) vaatamisega ilma tagasihoidlikkuseta, öise voolusega rüvetumisega, abielu kasinuseta elamisega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: kannatamatusega haigustes ning kurvastustes, armastusega mugava, laheda elu vastu, kütkestatud mõistuse ja tuima südamega oma aja äraelamisega, ergutamata end ühelegi heale teole.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: oma südametunnistuse märguanded olen tähele panemata jätnud ja maha salanud, hoolimatult ning loiult olen suhtunud Jumalasõna lugemisse ning Jeesuspalve omandamisse. Olen patune kogumiskirega, rahaarmastusega, ebaausal viisil omandamisega, võõra vara riisumisega, näppamisega, kitsidusega; seotud kiindumusega mitmesuguste asjade ja inimeste külge.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: preestrite ja vaimulike isade arvustamise ja hukkamõistmisega, nende peale solvumise ja nurisemisega, nende ees oma pattude tunnistamata jätmisega unustamisest, hoolimatusest ja valelikust häbist, ning neile mittekuuletumisega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune, põlgliku ning halvustava suhtumisega vaestesse ja kerjustesse, Jumalakojas olen käinud jumalakartuseta, palvetanud külma südamega, tähelepanuta, innuta, harduseta, kaldudes valeõpetustesse ning sektantlusse.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: laiskusega, ihu mugavusele järeleandmisega, lõtvusega, rohke magamisega, himura meelisklemisega, kirglike pilkudega, häbitute kehaliigutustega, puudutamistega, hooruses rüvetumisega ning terviklikkuse
kaotamisega, käsikiimlusega, abielurikkumisega, laulatamata kooselus elamisega.
Olen süüdi rängas patus – lapsetapmises, tehes aborti enesele (ligimesele) ja mõjutades teisi seda hirmsat tegu tegema.
Olen aega raisanud kerglastes ettevõtmistes, elades jõude tühja jutu rääkimises, naljatamises, naerus ja muudes häbiväärsetes tegudes.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: nukrutsemisega, meelekindluse puudumisega, kärsitusega, nurisemisega, ahastusselangemisega, lootuse kaotamisega pääsemisse ja Jumala halastusse. Olen patune tuimusega, kasvatamatusega, jultumusega, häbitunde puudumisega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: ligimese laimamisega, vihaga, ligimese solvamisega, ärritamisega, tema üle naermisega, soovimatusega leppida vaenutsemise ja vihapidamisega, vastuvaidlemisega, teiste pattude piilumisega ja võõraste kõneluste pealtkuulamisega.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: oma pattude tundetu ja külma südamega ülestunnistamisega, oma eksimuste vähendamisega, süüdistades ligimest, mitte iseennast.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: Kristuse Püha Eluandva Sakramendi vastu, astudes Pühadest Andidest Osasaamisele vajaliku ettevalmistuseta, jumalakartuseta ja südame murdumuseta.
Anna mulle andeks, aus isa.
Olen patune: teo, sõna ja mõttega ning kõigi meeltega: nägemise-, kuulmise-, haistmise-, katsumismeelega – olen patune tahtmisega ja tahtmata, tundmisega ja tundmata, mõistmisega ja mõistmata, ning võimatu on kõiki mu eksimusi üles lugeda, nende suure hulga pärast. Aga mul on kahju kõigi nende parast ja ka äraunustatud pattude pärast; ma kahetsen neid ja tõotan Jumala abiga edaspidi neist hoiduda.
Anna ka sina, aus isa, mulle andeks ja päästa mind neist pattudest lahti, palu minu, patuse, eest ning ole mulle Jumala ees mu ülestunnistamise tõendajaks sel tuleval kohtumõistmise päeval. Aamen.
1) siia kuulub ka palvetamine ilma tähelepanuta.
2) pühad paastud — Suur Paast enne Ülestõusmispüha, Kristuse sünni paast, Jumalasünnitaja uinumise paast, Peetripaast ja ühepäevased paastud.
3) Pühaks Osasaamiseks valmistumine: paastumine, leppimine, lõbustustest
eemaldumine, Jumalateenistustel käimine, Jumalasõna lugemine, heateod.
Varem patutunnistusel lahtipäästetud patte ei ole vaja uuesti üles tunnistada, sest Püha Kiriku õpetuse järgi on nad andeks antud, aga kui me oleme neid patte taas korranud, siis tuleb ka uuesti kahetseda, samuti tuleb tunnistada neid patte, mis tookord olid ununenud, aga nüüd meenusid.
Patukahetsejalt nõutakse:
Oma pattude teadvustamist, enese hukkamõistmist nendes, enda paljastamist vaimuliku ees. Patukahetsust, mitte ainult sõnaga vaid ka teoga. Patukahetsus on parandamine — uus elu. Murdumus ja pisarad. Usk ja pattude andeksandmine. Endiste pattude vihkamine. Võitlus patuga äratab Jumala õnnistuse. Pattulangemised lühendavad meie elu.
