Väike laps käis iga päev tublisti koolis. Ühel päeval oli ilm kahtlasevõitu, aga lapsuke läks ikka kooli. Päeva edenedes läks tuul kõvemaks ja äike lähenemas.
Ema oli hirmul, et laps võib hakata koduteel väga kartma ja et midagi halba võib juhtuda.
Pärast suurt mürinat sähvatas ere äike läbi pilvede ja murelik ema otsustas sõita autoga lapsele kooliteele vastu. Õige pea märkas ta oma last kõndimas, kuid pärast igat äikeselööki laps peatus, vaatas taevapoole ja naeratas. Niimoodi iga kord. Lõpuks hüüdis ema, “Miks sa küll niimoodi teed?”
“Ma naeratan Jumalale. Ta teeb minust pilti.”
